Maastikuarhitekt Ülle Grišakov: Kuidas kujundada hooldusvaba aeda?

Eramaja peamine eelis korteri eest on vaieldamatult aed. Loodus, mis kuulub ainult sulle ja sinu perele ning kus võõrad luba küsimata ei käi. Isiklikku loodust tuleb paraku ka ise korras hoida, sest ükski aed ei hoolda ennast ise.

Kindlasti on olemas hulk inimesi, kes sooviksid hommikust õhtuni aias toimetada, aga valdav enamus eelistaks ikkagi aeda, mis ei kujuta endast teist töökohta.

Loomulikult tuleb endale aru anda, et kui sa just tervet krunti ära ei asfalteeri, siis päris hooldusvaba aeda ei ole olemas, aga hoolika planeerimise tulemusena on võimalik kujundada aed, mida on aega ka nautida.

Kõik algab aiaplaanist

Aia- ja maastikukujundusele spetsialiseerunud Kivisilla OÜ maastikuarhitekt Ülle Grišakov soovitab aiakujundust alustada põhjalikust analüüsist, mida soovitakse aias teha ja kuidas seda kasutada. Otstarbe järgi määratakse aeda planeeritavad alad. Alad märgitakse aiaplaanile kindlasti mõõtkavas. Maja asukoht krundil tingib üsna palju, kuidas erinevad alad paikneva hakkavad ja kui palju seal ruumi on.

Kuna eramaja omanikul on tavaliselt vähemalt üks auto, pigem isegi kaks, siis alustuseks märgitakse ära parkimiskohad koos piisava manööverdusruumiga ja koht, kuhu talvel lumi lükata, et autod liikuda saaksid. Eeshoov ehk maja esikülg on kodu visiitkaart, mille järgi tekib vaatajal kodust mulje.

Ise otsustad, kas tahad endale pilke tõmmata kauni ilupeenraga või aeda pigem varjata. Võibolla on tänaval palju liiklust ja inimesi, siis tahaksime hoopis aeda selle kõige eest kaitsta.

Väga oluline on ära määrata, kuhu tuleb aias nn majandushoov, kus klopitakse vaibad, kuivatatakse pesu, hoitakse puid ja tehakse kõiki muid majapidamises olulisi töid. Majandushoov võiks paikneda natuke varjulisemas kohas ja soovitavalt majapidamisruumi lähedal.

Kui räägime nüüd mõnusast aja veetmisest aias, on selleks nn välielu ala, kus paikneb tavaliselt terrass, võibolla ka väliköök või lihtsalt grillinurk, laste mänguväljakud ja istutusalad. Kui krundil on piisavalt ruumi, siis võibolla saab pereisa endale ka oma mänguplatsi koos korvpallirõnga või golfirajaga. Kõigi alade puhul on tähtis juba planeerimisetappis mõelda läbi nende hooldus. 

Aeda planeerides ei piisa ainult väljast vaatamisest, kindlasti tuleb vaadata ka majast seestpoolt, kuidas planeeritavad kohad aknast paistavad. Kui planeerid näiteks iluaeda ja selle tagant paistab naabri prügihunnik või vana lagunenud kuur, siis peab asjad veel paremini läbi mõtlema.

Üks võimalus on alad ümber planeerida, aga ega see kole kuur sinu ilusa aiaga nagunii sobima ei hakka, seega tuleks mõelda võimalustele, kuidas seda varjata. Tähtis on ka, kuidas majast aeda saab. Kaasaegsed kodud on juba selle mõttega ehitatud, et terassile pääseks kas köögi või elutoa kaudu ja sealt edasi juba aeda. Kui mitte, tuleb see läbi mõelda liikumisteede abil.

Millises stiilis aed maja ja inimestega sobib?

Järgmiseks tuleks läbi mõelda, millises stiilis aed kujundada ja millised materjalid sinna sobivad. Inimestel on tavaliselt oma eelistused ja kõige hingelähedasemad on eestlastele ümarate joontega lahendused.

Stiile on erinevaid. Näiteks kaasaegse funk-stiilis maja juurde sobib hästi modernses stiilis aed, mille rajamine on mõnevõrra kulukam, sest kivi peab olema korralik ja väärikas, aga taimematerjal seevastu lihtne, mis tähendab suhteliselt hooldusvaba lahendust.

Regulaarne stiil on inspireeritud prantsuse aiakujundusest, kus kesksel kohal on kindel telg koos omavahel sümmeetriliste parema ja vasaku poolega.

Hästi kodune ja sõbralik on vabakujulises stiilis aed, mis ei tähenda tegelikult, et aias on kõik juhuslik ja kaootiline, vaid ikka oma kindlate printsiipide järgi, lihtsalt eesmärk on jätta mulje ise kujunenud looduslikust aiast.

Ka varjuline linnaaed annab võimaluse natuke loodust nautida, kuigi enamasti on see väga väike. Varjulist kasvukohta taluvad taimed on sinna õige valik ja kindlasti valgete õitega, et aed optiliselt suurem tunduks.

Sillutised ja kõnniteed on aia selgroog

Sillutised ja teed on kogu aiakujunduse selgroog, millele kõik muu toetuma hakkab. Loomulikult oleks üks võimalus jätta ka lihtsalt murupind, aga kes natukenegi teab, milliseks mülkaks murupind märjal ajal võib muutuda, seda loomulikult ei kaalu.

Kivi valik teede rajamiseks on otseselt seotud majaga. Kõigepealt, mis sobib, aga võibolla peab arvestama ka mingite muude nõuetega, näiteks muinsuskaitse alused või miljööväärtuslikus hooned tingivad ajaloolise aiakujunduse lahenduste kasutamise.

Sillutise materjalide valik on lai. Sissesõiduteele valitakse enamasti vastupidav ja taskukohane betoonkivi, mida pakutakse väga erinevas mõõdus ja vormis. Edasi tulevad juba looduskivid, millest kõige levinum on paekivi. Paas ei ole väga tugev kivim, seepärast ei ole ta sissesõiduteele kõige parem valik, küll aga kõnniteedeks.

Ükskõik, millise looduskivi kasutamisel teematerjalina, olgu see siis paas, graniit või kvartsiit, on oluline materjali paksus. Kui tahame kauakestvat ja püsivat teed, tuleb kasutada paksemaid plaate, liiva põhjal vähemalt 6-8 cm, betoonist aluse ja killustiku peal vähemalt 3 cm. Aiateeks on hea valik graniitsõelmetest tee fraktsiooniga 0-6 või 0-8.

Ka puitteed on täitsa tore lahendus, kui üldise pildiga kokku läheb. Isegi muru võib olla pinnakattematerjal, näiteks on olemas parkimisalune variant killustikmuru näol. Saladus peitub siin selles, et killustikpõhjale lisatud muld on samuti segatud peene killustikuga, mille vahele külvatakse muruseeme.

Samuti on võimalus tugevama tulemuse saamiseks kasutada looduskivist plaate murupinnaga vaheldumusi, nii saab rajada olenevalt otstarbest justkui malelaua või hoopis liipritele sarnaneva lahenduse. Selline pind vajab aga kastmist, kuna kipub kergesti ära kuivama. Sarnase tulemuse saab ka betoonkiviga, kus muru külvatakse vuukide vahele, et jääks roheline, aga piisavalt tugev pinnas.

Teede puhul on väga oluline aluskiht. Autokohtade alune killustikukiht peab olema vähemalt 10-30 cm, mida rohkem, seda vastupidavam tee on. Käiguteedel piisab 10 cm paksusest kihist.

Arvesta aia loomuliku kasvukeskkonnaga

Kui tahame võimalikult hooldusvaba aeda, tuleks arvestada aia loomuliku kasvukeskkonna ja taimestikuga. Kui krundi nurgas on näiteks looduslik mustikamets, oleks mõistlik see säilitada. Sama kehtib ka märjema kasvukoha tüübi puhul, kus muru nagunii ei tahaks kasvada. Alati on võimalus loomuliku kasvukeskkonna juurde kombineerida soovitud aia osa kunstlikult, olgu selleks siis kasvõi tarbeaed.

Kui on selge, millise kasvukoha tüübiga on tegu ja milline on sellele iseloomulik muld, saab otsustada, millised taimed aias kõige paremini kasvavad. Loomulikult saab alati ka olemasolevat pinnast paremaks muuta, lisades mullale kas väetist, liiva, turvast või komposti, mida parasjagu vajaka jääb, aga päris ümber me loodust muuta ei saa.

Näiteks kui krundil kasvavad juba männid, on kindlasti tegemist happelise mullaga, siis võiks sellisele pinnasele ilupeenra rajamiseks valida happelist mulda armastavad taimed. Rododendronid ei ole üldse mitte ainus valik, happesus meeldib ka paljudele teistele liikidele ja sortidele nagu nt pildil olevad bergeeniad.

Looduslike eripäradega arvestades saavutame lisaks kergemale hooldusele ka väga omapäraseid ja erilisi tulemusi. Näiteks kui krundil juba on palju kive ja võibolla natuke soisem nurk, kuhu ka vesi mingil aastaajal koguneb, siis miks mitte seda natuke metsikut loodust hoopis rõhutada? Sobiva taimestiku ja kividest põhjaga saame veesilma kohta eksponeerida ka siis, kui hetkel vett ei ole ning puidust teede ja astmetega seda veel rohkem esile tuua. Miks mitte rajada sinna ka tore istumiskoht?

Jaapani  aiad on paljuski sellistele lahendustele üles ehitatud. Või võtame näiteks kõrghaljastusega krundi, kus kasvavad kased. Kui natuke paigutust läbi mõelda ja lisada sinna iluaia loomiseks sarnast keskkonda armastavad taimed nagu kontpuud, elupuud, kurerehad, kortslehed ja teised sarnast mulda armastavad taimed, on tulemus jällegi väga loomulik ja kaunis.

Kasuta ära aias juba säravat loodust ja võimenda seda

Aiakujunduse eesmärk võiks olla saavutada efekt, kus kõik justkui oleks väga looduslik, aga samas läbimõeldud ja funktsionaalne. Miks mitte kasutada ära juba aias säravat loodust ja hoopis seda natuke organiseerida? Kindlasti on kõigile tuttav kevadel parkides nähtud efektiivne siniliiliate meri. Aga kui selline nurk oleks sinu enda aias? Milline meeleolu ja vaeva peaaegu ei peagi nägema, ainult piiritlemisega.

Hetkel on väga populaarseks saanud suurte kruntide puhul kohtades, kus väga palju ei käida, lilleniidud, mis ei tähenda üldse ainult rukkililli ja moone, vaid tervet rida lilli, mis konkreetse kasvukohaga sobivad. Poest on võimalik osta segusid, kus ca 90% on muru ja põllukõrreliste seemneid ning lisaks umbes 20 sorti erinevaid lilli, millest kasvama jäävad lõpuks pooled kasvukohaga sobivad sordid. Lilleniidu hooldamine käib põhimõtteliselt sama moodi nagu heina tegemine, augustis niidetakse, oodatakse seemnete mahakukkumine ära ning siis alles riisutakse kokku.

Maale sobib hästi ka lihtne taluaia muru, mis tahab niitmist umbes kord kuus. Koduaia muru on looduslik, kus kasvavad lisaks võililledele ka teelehed, kirikakrad, käbihein, valge ristik, nõmm liivatee, raudrohi ja teised taimed, mida oleme harjunud pidama umbrohuks. Lilledest sobivad sellisesse kooslusesse hästi lumikellukesed, siniliiliad, krookused, nartsissid ja teised lilled, mis on meile tuttavad vanadest taluaedadest.

Kui tahad aeda ilutaimi juurde lisada, võiks valida sellised, mis sobivad hästi kasvukeskkonda, on vähenõudlikud, võimalikult hooldusvabad ja külmakindlad. Valikuid on tegelikult väga palju, isegi roosidel on selliseid looduslikke sorte, mis peaaegu üldse hoolitsust ei vaja.

Tuule- ja pilgukaitse rajatakse kohtadesse, kuhu seda vaja on

Kui rääkida nüüd erinevatest tuule- ja pilgukaitsetest, tuleb esimese asjana meelde hekk. Aga milline hekk ja kui kõrge? Ei maksa unustada, et madal hekk sobib hästi ka alade piiritlemiseks. Kõik sõltub sellest, mida ja kui palju on vaja kaitsta, varjata või piiritleda. Võibolla tahame aeda kaitsta tänava poolt paistvate võõraste pilkude eest, võibolla hoopis mingit tsooni naabrite poolt privaatsemaks muuta või vajame sõna otseses mõttes tuulekaitset.

Samuti on vaja otsustada, kui palju soovitakse aega kulutada rajatava heki hoolduseks ja millised taimed üldse kasvukeskkonda sobivad. Kõigest eelnevast sõltub ka hekitaimede valik.

Populaarseim igihaljas hekitaim on kindlasti elupuu, mis annab võimaluse väga kiiresti erinevas kõrguses pilgukaitse loomiseks, järgnevad harilik kuust, mägimänd, jugapuu ja kadakas, millede kasvuaeg on aeglasem. Ka tuulekaitseks on okaspuuhekk kõige õigem valik.

Niiskesse pinnasesse sobivad hästi kontpuud ja erinevad pajude liigid, aga kuivas mullas tunnevad ennast hästi hoopis mägimännid, kibuvitsad, kadakad, kukerpuud ja viirpuud.

Heki istutamise puhul on tähtis valmistada ette korralik istutuskraav, mis okaspuude puhul on isegi 80 cm ja lehtpõõsastel 60 cm sügavune. Kindlasti ei tohiks väikseid taimi istutada lihtsalt muru sisse, sest nii võime oma hekihakatisest lihtsalt ilma jääda. Hekitaimed vajavad pärast istutamist hoolsat kastmist, mitte sirtsutamist nagu toalilled, vaid ikka korralikku ämbritäit taime kohta. Lihtsam oleks juba vedada sinna statsionaarne kastmisvoolik.

Kui vajame pilgukaitset, siis varjamiseks on hekile alternatiiviks alati ka tara või miks mitte natuke läbipaistvam võresein, millele ronitaimed kasvama panna. Meie kliimas on vaieldamatult kindla peale minek metsviinapuu, aga kõige ilusam kindlasti roniv hortensia oma valgete õitega.

Hooldusvaba on peenar, mida ei pea rohima

Hooldusvaba tulemus on võimalik saavutada, kui peenar näiteks multšiga katta. Multš toimib ühelt poolt umbrohutõrjena, kuid vähendab tunduvalt ka kastmisvajadust, soodustades taimede kasvutingimusi.

Multše on erinevaid, orgaanilisi ja mitteorgaanilisi, mõned takistavad umbrohu teket täielikult, teised vajavad natuke rohkem hooldust. Orgaaniliste all mõtleme näiteks muruniiduki poolt peeneks hakitud muru, mis mõjub ka väetisena, turvast ja komposti, mis koos lisavad hummust ja soodustavad mikroorganismide ja vihmausside tegevust või ka koorepuru ja puiduhaket, mis 5-8 cm paksuselt laotatuna kaitsevad maapinda pikemalt.

Mitteorgaanilisi multše kasutatakse kohtades, kus see peaks kaua vastu pidama. Vastupidavuse tagab tegelikult peenrakangas, mis multši alla paigaldatakse, takistamaks mullaga segunemist. Taimede istutamiseks tehakse kangasse ristikesed.

Lisaks kangale on võimalik kasutada ka peenravaipa, mis hoiab maapinna niiske ja sooja, hästi õhku ja vett läbilaskvat peenravaipa, ühehooaegset pabermultši, viltjat geotekstiili või hoopis niiskust hoidvat kilet. Igal materjalil on omad plussid ja miinused, kõik sõltub täpselt sellest, millised taimed peenral kasvavad. 

Orgaanilistest multšidest on levinuim puukoorest tehtud multš ja mitteorgaaniliste multšidena on levinud näiteks tellisepuru, killustik, kruus, ilu- ja rannakivid, kergkruus, värviline liiv ja klaasipuru.

Peenrasse sobib alati lisada ka suuremaid ja väiksemaid dekoratiivkive. Loomulikult ei tohiks ära unustada ka peenraääri, mis annavad peenrale kuju ja takistavad muruga segunemist.

Kaubanduses on olemas suur valik erinevate hindadega valmispiirdeid odavamatest plastikpiiretest kuni spetsiaalsete kummi- ja metallpiireteni välja. Väga ilusa tulemuse saab ka ise loovust rakendades puupulkadest äärtega.

Hooldusvaba aia kestvuse saladus peitub plaanile kindlaks jäämises

Kui aed on hoolega ja läbimõeldult planeeritud, on suurim väljakutse plaanile kindlaks jääda. Väga lihtne on sattuda vaimustusse aiakeskustes pakutavatest suurepärase hinnaga ja ilusti õitsevatest taimedest. Inimene ostab ikka ju emotsiooni. Aga suvaliste ja plaanile mittesobivate taimedega on väga lihtne oma hästi planeeritud hooldusvaba aed ära rikkuda. Hooldusvaba aia kestvuse saladus peitub plaanile kindlaks jäämises, juurde lisada võib ikka ainult plaani sobivaid taimi.

Kokkuvõtte maastikuarhitekt Ülle Grišakovi seminarist messil Interjöör 2018.

A: Inkodu.ee
Fotod: Kivisilla OÜ