Hooldus tagab katuse eluea

Hooldust ei vaja mitte ainult toad ja aed - ka katuse seisukorral tuleb pilk peal hoida ning regulaarselt hooldustöid teha. Kevad on hea aeg katuse üle vaatamiseks ja korrastamiseks.

Katuse korrastamine algab sodi (lehed-okkad vmt) mahapühkimisest. Seda tuleks teha vähemalt kord aastas, vajadusel sagedamini. Eriti oluline on jälgida, et prahist oleksid puhastatud raskemad sõlmed - neelukohad, vintskappide ääred ja korstnatagused. Kui seda ei tehta, on oht, et saaste moodustab tsingiga kiiresti lahustuvad ühendid ja tsingikiht, mis katust korrosiooni eest kaitseb, saab kahjustatud. Lisaks seob saaste vett, mis hoiab kahjustatud kohad pidevalt niiskena, nii aga võib katus rooste minna.

Määrdunud kohti soovitatakse pesta sooja vee ja pehme harjaga või kasutada survepesurit. Eriti määrdunud kohtade pesuks tasub appi võtta pesuained (nt Panssaripesu, Peltipesu), vastavalt tootja kasutusjuhendile. Eriti määrdunud kohti võib puhastada ka lakibensiiniga. Pesuaine kasutamisel on oluline katus ja muud puhastatavad pinnad hiljem puhta veega loputada, sest kemikaalid võivad pinnakatet ja tsingikihti kahjustada.

Ekstreemsemast valdkonnast tasub jälgida näiteks rahekahjustusi. Põhjus liigitub küll loodusõnnetuste valdkonda, kuid on siiski arvestatava tähtsusega. Väga tugev rahe võib teraskatusele tekitada mehaanilisi kahjustusi ja sel juhul tuleb pöörduda kas kindlustusse, leppida täpilise katusega või kasutada parandusvärve.

Hooldussüsteemide inventuur

Ka need katuse osad, mis katuse hooldamist lihtsustavad, vajavad ise regulaarset ülevaatamist ning hooldust.

Vihmaveerennide puhul tuleb lisaks tavalisele puhastamisele kontrollida liitekohtade hermeetilisust, neetide jms kinnitusvahendite olemasolu ja seisukorda. Kui liitekohad ei pea vett, tuleb needid lahti puurida, jätkukoht korrektselt silikoonida ja kinnitada suuremate neetidega. Võimalikud roostekahjustused tuleb puhastada, kruntida ja värvida. See on üsna keeruline, kuna vihmaveesüsteem on üks tervik, mille osadeks võtmine võib rikkuda kogu süsteemi töö. Seetõttu on mõnikord asjakohane asendada remontivajavad tooted uutega.

Renniotsad tuleb kontrollida läbijooksude osas ja vajadusel silikoonida. Peab jälgima, et vihmaveetorud ei ummistuks, kui aga see on juba tekkinud, siis tuleb ummistus likvideerida; kontrollida torude omavahelisi jätkukohti ja vajadusel uuesti neetida.

Rennide ummistumist lehtede jm sodiga ei tasu takistada võrkudega, kuna nii korjub sodi võrgule, sadevesi ei jõua üldse rennidesse ning vihmaveesüsteem muutub kiirelt kasutuks.

Valtskatuste katusepealne renn tuleb regulaarselt puhastada prahist ja vajadusel ka paakunud mustusest.

Üle tuleb vaadata ka kinnitustarvikud (kruvid, poldid-mutrid) ning roostes või muul moel kahjustatud kinnitusvahendid asendada uutega, vajadusel kinnitusvahendeid pingutada (kruvid kipuvad joonpaisumisega ajapikku lahti tulema) ning teha värviparandusi.

Lumetõkked on tavaliselt paigaldatud katuseräästasse, vajadusel ka keset katust, näiteks katuseakende peale. Korraliku lumesaju korral avaldub nendele sadadesse kilodesse küündiv raskus ja seetõttu on väga oluline igakevadine lumetõkete kontroll. Lumetõketeni pääseb redeliga räästast või katuseaknast. Jälgida tuleks lumetõkete kinnitusi ja seda, kas esineb pinnakattekahjustusi. Enamasti on lumetõkked värvitud terastooted, seega on oluline, et ei oleks värviläbivaid kahjustusi, mida võivad tekitada puuoksad jm katusele sattunud praht. Kahjustused tuleb likvideerida - korrosioon maha nühkida ning vastavad kohad uuesti värvida.

Piirkonnad, mis nõuavad erilist hoolt

Auto puhul teab iga hoolas omanik, millised osad ja jupid vajavad enim tähelepanu ning hooldust. Tegelikult on ka katusel sellised piirkonnad, ent nendest räägitakse hulga vähem. Kohad, mida katuse puhul eriti tähelepanelikult jälgida, on korsten, ventilatsioonikorsten, antenni läbiviik ja katuseaken. Nende nõudlike sõlmede hermeetilisusest sõltub otseselt sadevete läbivoolamine.

Kui teie kodumaja katus on juba 10 aastat vett pidanud ja peab ka järgmised 50, siis läbiviikude veekindluse annavad tavaliselt silikoonid ja tihendid, mille eluiga on oluliselt lühem.

Kui katuseakende ja muude standardsete läbiviikudega on kaasas spetsiaalsed lahendused, siis eraldi tasub peatuda korstnatel.

Nagu ei ole olemas kahte ühesugust katust, ei ole tihtipeale olemas ka standardset korstnaplekkide sõlmlahendust. Paljuski määrab kasutatava ja toimiva lahenduse valiku korstna asukoht, töömehe kogemus ja vilumus. Mida lamedam katus, seda suurem on risk, et korstnasõlm saab ebakvaliteetne või annab aja jooksul kiiremini järele.

Korstnaümbruse plekid peavad olema risust puhtad, lisaks tuleb jälgida, et need pole korrosioonist kahjustatud. Küttematerjalist ja selle happelisusest sõltuvalt viibib korsten ülejäänud katusest nö ohtlikumas keskkonnas - vahel on näiteks näha, et uuel katusel jooksevad roostenired. Need on saanud alguse tsingitud terasest korstnamütsi korrodeerumisest ning sealt alanud roosteveevool jõuab ohustab katust nii visuaalselt kui ka eluea mõttes.

Kui korstnasõlm hakkab lekkima, tuleb kutsuda asjatundja ja lasta paigaldada uued korstnaplekid. See ei ole mahukas ega kallis töö, kuid on seotud riskidega.

Tähelepanu korstnamütsile

Lisaks korstnale tasub üle vaadata ka korstnamütsi seisukord või kui seda pole, siis see paigaldada.

Milleks on korstnamüts vajalik?

Korstnamütsil on kaks peamist ülesannet: kaitseb korstnat ilmastikumõjude eest ja parandab laguneva või halvasti laotud korstna väljanägemist. Korstnamütsidel on omad nüansid ja asjaolud, mis võivad vales kohas ja valesti kasutades korstna tervist hoopis halvendada.

Korstnamütsile lisaks kaetakse mõnikord ka korstna küljed plekiga. See on vajalik, kui korsten on visuaalselt inetu (halvasti laotud) või on kasutatud materjale, mille jaoks ongi hiljem tarvis katet (kergkruusaplokid ala Fibo jms). Iga erineva katuse puhul tuleks kaaluda, kas laduda korstna ülemised ja rohkem lagunenud kiviread uuesti või parandada vuugid.

Külgede katmisel tuleb mõelda korstna niiskusseisundile: korstnakülgede ja pleki vahele peaks jääma tuulutusvõimalus. Aastaaegade vahetumisel võib öine nulltemperatuur jäätada korstnakivide ja pleki vahele tekkiva niiskuse ning kauakestva lahenduse asemel lagundab keskkond korstnat senisest suurema hooga.

Kõige mõistlikum on korstnakattepleki ehk mütsiga katta korstnaots ja küljed esimese kahe kivi ulatuses. Just see piirkond kipub olema esimene, kust aastakümne möödudes saate kätte esimesed lahtised kivid. Seega on mõistlik vaid seda osa plekist kattega kaitsta. Plekksepatöökojad valmistavad korstnamütsid alati vastava korstna mõõtude järgi.

Korstnamütsi materjalid

Enamjaolt soovitakse, et korstnamüts oleks katusekattega samas toonis - igati mõistetav soov, millel on siiski üks oluline miinus. Värvkattega terasplekk on tsingitud terasest plekk, mis ei talu happelist keskkonda. Ega asjata kasutata terasega töötades neutraalseid silikoone (nt vihmaveesüsteemide paigaldamisel).

Korstnasuits on aga küttematerjalist sõltuvalt alati happeline. Mida madalam temperatuur, seda happelisem kipub olema suits. Igapäevase kütmise korral kestab tsingitud terasest korstnamüts 3-5 aastat, sademetekate aga veelgi vähem. Lahendus antud probleemile on roostevaba teras, mis kannatab edukalt happelist keskkonda, kuid selle miinus on läikivus ja kõrgem hind. Igapäevase kütja jaoks aga tasub see investeering ära juba 5-10 aastaga, sest korstnamütsi pole vaja vahetada.