Inspiratsioon ja kontaktid - sisekujundus, sisustus, ehitus, aed!

Intervjuu mööblidisainer Michael Hilgersiga

2019-12-12
Intervjuu mööblidisainer Michael Hilgersiga

Maris Vahter Radis Furniture’ist (MV): Peale Lutheri perekonna poolt veekindla vineeri­liimi leiutamist Tallinnas asutati 1897. aastal Londonis tütarettevõtte Venesta. 1931. aastal koostöös Venestaga asutatud Isokon seevastu on saanud moodsa disaini ajalukku vineermööbliga. Isokon tootis vineermööblit koostöös selliste maailmakuulsate Bauhausi nimedega nagu Walter Gropius ja Marcel Breuer. 1930ndatel jõudis Isokonile disainida ka Le Corbusier’ büroo. Nüüd, rohkem kui 80 aastat hiljem, samuti saksa disainer Michael Hilgers teeb tooteid koos Radis Furniture’ga, valmistades neid Tallinnas. Michael, näed sa siin positiivset ja viljakat pinnast vineeri renessansile?

Michael Hilgers (MH): Absoluutselt: olen varasemalt palju vineermööblit projekteerinud, peamiselt saksa tootjatele - ja materjal pidi alati olema pärit Skandinaaviast või Baltimaadest. Nii et see tundub minu jaoks täiesti loogiline, et tuleks arendada tiimitööd mõne ettevõttega, mis asuks vineeriajaloo epitsentris, selle kauni materjali päritolu läheduses. Mulle väga meeldis idee näha vineertooteid, mida ma Radis Furniture’ile arendasin kui „form follows function“ austust, kuid võib-olla peaksime me „kolme f-i“ tõlkima tänapäevasemaks „form fun function’iks“: Tänapäeval, sarnaselt 30-ndatega, vajame igapäevaeluks vajalikke esemeid, kuid nüüdisaja toodetel võib lisaväärtusena olla ka oma identiteet. Näiteks ainulaadne kuju, mis on emotsionaalselt laetud.

MV: Ilma pikema sissejuhatuseta, kas saaksid natuke jagada oma tausta ja teekonda kuni isikliku label’ stuudio avamiseni Berliinis Kreuzbergis?

MH: Juba 90ndatel alustasin artisaanmööbli valmistamises väga traditsioonilise praksisega. Seejärel õppisin arhitektuuri, kuid peagi pärast diplomit ja 2-aastast ehituskogemust otsustasin tagasi minna siseruumidesse. Aasta võrra hiljem, suuremas sisekujundusbüroos pärast mitmeid kommertsvaldkonna projekte tundsin väga puudust otsesest kontaktist kõigi projekteerimisprotsesside ja materjalidega. Niisiis otsustasin püsti panna oma stuudio ja teha seda, mida saan kõige paremini teha ja mis kõige rohkem meeldib: olla loominguline ja vajadusel kontrollida tulemust koheselt.

MV: Räägi, kuidas lähened tootearendusprotsessidele?

MH: Arhitektina olen keskendunud ruumile, mis meid ümbritseb ja mõjutab. Mind inspireerib rohkem argipäev kui see, mis läikivatest disainiajakirjadest või kohvilaua-raamatutest vastu vaatab. Olen alati valmis avastama (toote)nišše - kuid midagi ei saa võrrelda adrenaliinilaksuga, mille võib põhjustada “lambi süttimise” moment hetkel kui arvad olevat visandanud lõpliku lahenduse mõnele probleemile, millest keegi teine enne sind polnud teadlik… Mitmed parimad ideed on end mulle ilmutanud hammaste pesemisel või duši all käimisel. Tihti on ka nii, et idee on juhtunud ajal, mil ma ei mõtle disainile. Pärast esimeste visandite tegemist konstrueerin arvutis 3D-mudeli, et kontrollida, kas idee võiks reaalselt töötada. Mõnikord ehitan maketi. Kokkuvõtteks saaksin öelda, et kuigi minu disainitud tooted näevad mõnikord üsna ratsionaalsed, on arendusprotsess vähemalt alguses üsna spontaanne ja intuitiivne.

MV: Kui mõtled oma panusest mööblidisaini, mille üle saad tagantjärele uhke olla ja kuidas on lood Radis Furniture’i collab’iga?

MH: Olen siiani väga õnnelik, et Radis’e puhul olen kohtunud tootjaga, kes on tõeliselt avatud mõtlemisega. Enamik traditsioonilisi ettevõtteid küll teadvustavad, et alati peavad turul nö “oma koha hoidmiseks” töötama välja pidevalt uuenduslikke tooted - aga kui pakkuda neile midagi tõeliselt uuenduslikku, ütlevad nad sageli, et "uus on küll hea, aga mitte nii uus…”. Nad kardavad olla esimestena turul, kus on midagi tõeliselt ainulaadset - ja seetõttu teevad nad ikkagi samu asju, mida kõik teisedki või kordavad neid. Radis oli aga algusest peale minu ideedele väga avatud ja nägi potentsiaali. Lõpuks saan oma ideede üle uhke olla vaid siis kui need reaalsuseks saavad. Ainult siis saavad need ka päriselt igapäevaseid eluprobleeme natuke lahendada. Selline on mõte, mille taga on kõik see värske koostöö ja sellise tootjaga nagu Radis.

MV: Kuidas laiemalt näed praegused kuumasid teemasid mööbildisainis. On see nii, et Põhjamaades on kliendile oluline eluringi temaatika ja pragmaatilisi lahendusi otsitakse rohkem Kesk-Euroopas ja Veneetsias… võib olla teemaks veekindel vineer?

MH: Ma arvan, et see “kuum” võib olla vale kirjeldus. See, mis praegu võib olla kuum, võib ka kiiresti jahtuda. Nagu 30ndatel aastatel, peaks mööblidisain olema midagi enamat kui trend või moodi. Arvan, et abistavate ja ökoloogiliste toodete arendamine on suur asi mitte ainult Euroopas. Minu jaoks on mööbliturul ikka veel liiga palju stiile ja bling-blingi. Arvan, et niinimetatud Skandinaavia disaini renessanss on positiivne vastukaja. Nüüd näeme lihtsamat ja inimlikus mõõtkavas kujundikeelt, kaunite värvidega minimalistlikke vorme. Need lihtsad tooted on jätkusuutlikumad ja säästvamad mitte ainult meie planeedi, vaid ka meie silmade ja kehade jaoks. Arvan, et need “looks-and-feels’id” arendatakse veel mõne funktsiooniga, mis aitavad lahendada igapäevaseid eluprobleeme, näiteks väikses ruumis elamine, üksikud leibkonnad jne - ah jaa - miks mitte arendada ka ujuvaid veekindlaid vineerist maju, mis päästaks ka hollandlased võimaliku tõusuvee eest.

MV: Ma ei suudaks kujutada elu ette villase vaibata aga kas suudad vabaneda käegakatsutavatest esemetest või mõnest sügavale pugenud soovist?

MH: Olen piisavalt vana, et olla kogenud analoogmaailma sensuaalseid eeliseid, kuid veelgi enam armastan tänapäeva digitaalse elu mugavusi. Minevikus õppisin muusikasse armuma, nagu ka seriaalidesse ja raamatutesse. Aga tänapäeval olen avastanud võimalusi kõike seda nautida neid reaalselt omamata. Minu jaoks on täna olulisem nendele asjadele juurdepääs kuivõrd neid oma riiulitel hoida. Kindlasti on palju asju, mida ma vajan ja armastan, kuid on ka palju muid asju, millest tuleb nii minul kui mu perel loobuda või oleme ära kinkinud viimastel aastate jooksul. Küsime endalt alati: kas meil on seda tõesti vaja? Mis sobib meile kõige paremini? Ja kui me tõesti vajame midagi, siis enamikul juhtudel jõuame järelduseni kui väga ikka armastame seda või teist. See on üsna lihtne.

MV: Oled sa otsustanud, mis meie elus on tarbekas, selle asemel, et kindlaks teha, kui vähesega me võime elada. Võibolla peaksime mõtlema hoopiski vastupidi aga me lihtsalt ei saa ilma?

MH: See pole võistlus selle üle, kui vähesega keegi olla saab - pigem peaks puudutama sind selles mõttes, mis on mõttekas ehk “makes sense” ja mis oleks autentne ning sobiks sinu või minu isiksustega. Võtame lihtsa näite linnamaasturi fenomenist. Enam kui 70% sõitudest istub juht üksi selles suurema kerega mudelitüübis. Enamik nendest, kellele turundatakse ja müüakse neid suuremaid SUV-sid on mitte ainult Saksamaal inimesed, kes jälgivad lihtsalt diivanilt jalgpalli - ja nende 200 hobujõuliste sõidukite küsimusi tekitav kasulikkus on nädalavahetusel supermarketisse sõit. Või kas oleksite nõus viskama oma porised maastikurattad, mis tegelikult isegi ei mahu sinna sisse, 50 000 euro väärtusesse SUV-i? See kontseptsioon ei ole mõttekas aga enam kui 30% kõigist äsja registreeritud autodest on linnamaasturid. Need inimesed on otsustanud sellise „liikuvuse” kasuks ja ma kardan, et samamoodi 30% kodudest leiame sama palju tarbetuid asju.

Olen küll ise otsustanud, mis on minu väikese elu jaoks tarvilik ja võib-olla mõni minu disainitud ese on justkui võimalus või inspiratsiooniks inimestele, kuidas mõelda kaasaegsetele praktilistele lahendustele, et oma kodudes võimalusel optimeerida. Selle asemel, et elada veelgi suuremana kui me tegelikult oleme.

MV: Mõnikord argumenteeritakse terminites nagu essentialism, mis mõtted tekivad sel puhul mööbli valdkonnas?

MH: Mööbli valdkonnas on minu jaoks need tooted, mida me tõesti vajame, ja tooted, mida me tõesti armastame. Elada niiöelda näitlikult on nii 90-ndad. Asjad, mis meid igapäevaselt ümbritsevad, ei tohiks olla mõeldes naabritele või tuttavatele, vaid peaksid olema selge osana meie endi elust. Ja eriti, kui õues läheb ka pisut süngemaks, vajame ehedat kaitsekesta, mis hoiaks meid turvaliselt ja mugavalt. Elada essentialsm terminit kasutades tähendab seda, et omad minimalistlikke, kuid kordumatuid asju, mis muudavad interjööri ebaratsionaalsetmates tingimustes lihtsamaks. See tähendab omada vähem kuid tarvilikke kvaliteetseid asju, mis muudavad meie elu keerukates situatsioonides vähem keerukamaks.

MV: Kui saaksid taasleiutada mõne 20 sajandi vineermööblist eseme, mis pälviks sinu tähelepanu ja miks?

MH: Mulle väga meeldib ESU, Eamesi moodulmööbel. See oli tõesti oma ajast ees ja sellel on lihtne, peaaegu arhitektuurne mulje.

MV: Ja veel mõned kangekaelsed küsimused. Saksa kirjanik Friedrich Schiller sai ainult siis töötada kui tema sahtlisse kuhjatud õunad juba mädanesid otsast. Mis töötab sinu puhul kõige paremini, kas kruusitäis hommikukohvi või tükike laktoosivaba piimašokolaadi?

MH: Kuidas teadsid minu šokolaadisõltuvusest ja minu laktoositalumatusest? Šokolaad on tõepoolest minu loomingulisuseks kütuseks. Praeguseks olen üle läinud tumedamale šokolaadile, mis sisaldab vähem piima... kuid kõige olulisemad tarvikud, mida vajan, on minu Pilot G-Tec C-4 tintekad ja visandiplokk. Ilma nende tööriistadeta olen ma täiesti abitu ega suuda ideid välja töötada.



MV: Kuulad sa mõnda praktilist podcast’i või loed sa midagi eriti head viimasel ajal?

MH: Ma pole osav taskuhäälingusaadete kuulamises, kuna olen väga visuaalne inimene. Ja ma ei loe liiga palju disainile pühendatud väljaandeid. Ma armastan head T.C. Boyle’i või John Irving’ut.

MV: On sul soovitusi restode, baaride, kohvikute osas, mida väisad stuudiost väljudes?

MH: Burgeramt Friedrichshainis on suurepärane. Mõned hiphopi pühendunud esemed seintel, guacamole-peekoni burger friikartulite ja maapähklikastmega… mulle igatahes meeldib! Minu Kreuzbergi ateljee lähedal on Gasthaus Figl. Sinul tuleks proovida nende Lõuna-Tirooli pitsat! Peale selle naudin klubides kontsertidel käimist. Berliinis on olen avastanud pikema nimekirja tõeliselt toredatest väiksematest kohtadest nagu Columbia Halle, Gretchen või Lido, selleks et näha oma lemmikartiste laval laivis.

MV: Saksa keeles on olemas ka termin “zugunruhe”, kas sul tekib sellist hooajalist rahutust ja mida ette siis võtad?

MH: Ausalt öeldes, mul tuleks kõigepealt googeldada sõna “zugunruhe”, sest ma pole seda kunagi varem kuulnud. Ja jah - tõesti, mõnikord vaevlen selle näidustuse all. Aga sellise diagnoosi jaoks olen välja töötanud ja ehitanud keskkonna ratastel. Minu VANJOY camper van võibolla tutvustaks ehedalt disainimetoodikat: see on minimalistlik, multifunktsionaalne ja taskukohane sõiduk, mis minule ja mu perele pakub liikuvat eluviisi meie Zugunruhe’ leevendamiseks.

MV: Nüüd, intervjuu lõpu poole, otsustan ikkagi küsida. Oleme näinud seinalaud RADIUSt ja nurgavoodit collab’ina. Kõik see on juhtunud meie lugejate jaoks väga lühikese ajaga aga millal tekkis esimene kokkupuude Radis Furniture’iga?


Nurgavoodi-cornerbed collabina
Nurgavoodi-cornerbed collabina


MH: Kohtusin Radis Furniture’ omaniku Mauri Abneriga esimest korda IMM Kölni messil paari aasta eest. Mullu jaanuaris nägin taas messil, kuidas kujunenud Radise stend ja kollektsioonid. Edasi võtsin Mauriga uuesti ühendust ja ülejäänud on ajalugu.

MV: Kõike head ja “Vielen dank” selle intervjuu eest, Michael!

 

Portaalist - Kontakt - Reklaam
Inkodu.ee (sisekujundus – sisustus - ehitus - aed) - E-post: info @ inkodu.ee
Kõik õigused kaitstud - inkodu.ee ®. Info kasutamine loata ei ole lubatud!
Facebook Linkedin Instagram Google