Oma eluea ära elanud tekstiil – kas nuhtlus või väärt tooraine?
Rõivatööstuse pikka aega kestnud kiire kasv on toonud meid olukorda, kus iga päev visatakse minema hunnikutes kvaliteetseid tekstiilmaterjale. Keskkonnast hooliv tekstiiliettevõte Lindström tegutseb järjepidevalt selle nimel, et leida koostöös teadlastega uusi viise, kuidas tekstiilide raiskamist vähendada.
Eestis tarbitakse ligi 17 000 tonni uusi rõivaid ja kodutekstiile aastas ehk umbes 12.4 kilogrammi inimese kohta. Keskmiselt tarbivadki Euroopa Liidu kodanikud 13 kilogrammi rõivaid aastas ning igal aastal visatakse ära 5.7 miljonit tonni tekstiile. Vaid väike protsent ostetud tekstiilidest jõuab taaskasutusse. Enamik tarbijate poolt ära visatud või tööstustes üle jäänud riidematerjale jõuavad olmejäätmetesse, mis ladustatakse või põletatakse energia saamiseks.
Euroopa Komisjon on võtnud eesmärgiks seda süsteemi muuta ning 2025. aastaks peavad kõik liikmesriigid olema üles seadnud tekstiilide liigiti kogumise süsteemi. Tekstiilijäätmete eraldi kogumise nõue kehtib nii ettevõtetele kui ka majapidamistele. Mida aga nende kokku kogutud tekstiilidega edasi teha?
Eraettevõtted, mis on juba aastaid oma tegevuses ringmajanduse põhimõtetest lähtunud, näitavad siinkohal teed. „Oleme Lindströmis käinud läbi pika tee, et ringmajanduse põhimõtteid oma tootmistsüklis rakendada – rendime välja tekstiile, mis on toodetud vastutustundlikult, disainitud vastupidavaks ja on ringluses eri kasutajate käes seni, kuni need leiavad uue elu mõne teise toote toormaterjalina,“ sõnas tekstiiliettevõtte Lindström turundusjuht Oksana Skorbatjuk.
Tema sõnul vajab kõige traditsioonilisema tootmisahelaga ettevõte oma tootmiseks toorainet ja muid ressursse ning tootmise lõppfaasis jääb sellest järele mingi hulk jääke, millest ettevõte peab vabanema. „Siiani oli ettevõtte mure murtud siis, kui õnnestus jäätmetest lahti saada mõistliku hinna eest. Samas jäi vastuseta küsimus, kas jäätmete käitlemise hind keskkonnale on mõistlik. Õnneks mõtleb täna üha enam ettevõtteid ka oma keskkonnamõjule ja otsib jätkusuutlikumaid lahendusi,“ kommenteeris Skorbatjuk.
Tekstiilijäätmete puhul on keskkonnale kõige kahjulikum viis nendega tegelemiseks ladestamine prügilates. „Ka tekstiilide põletamine ei ole hea lahendus, kuna nende tootmiseks on kulunud äärmiselt palju ressursse ja materjali oleks väärtuslikum mujal ära kasutada. On vaja laiemat mõistmist, et materjal, mida täna näeme jäätmena, võib olla hoopis uute toodete tooraine,“ ütles Skorbatjuk.
Ta tõi näiteid Lindströmi enda toodetest. „Näiteks meie porivaipadest saavad juba täna poksikotid ja tööriietest majade isolatsioon. Hotellides kasutusel olevatest linadest ja tekikottidest valmistatakse poekotid – pikendame hotellitekstiili eluiga nii vähemalt kaheksa aastat. Oleme võtnud endale ambitsioonika eesmärgi jõuda aastaks 2025 etappi, kus me suuname 100% oma tekstiilist tagasi ringlusesse. Paraku käib meile üle jõu üksi välja mõelda, kuidas seda teha – vajame partnereid nii teadusasutustest, kes aitaks leida innovaatilisi viise materjalide ümbertöötlemiseks, kui ka teistest ettevõtetest, kes saaksid neid materjale enda toodete valmistamiseks kasutada,“ kommenteeris Skorbatjuk.
Et töötada välja uusi viise tekstiilide ärakasutamiseks, teeb Lindström koostööd ka Aalto ülikooliga. „Näiteks meie käterätirulli esmane eluiga on 100 pesukorda ning seejärel läheb see töökodadesse puhastuslappideks. Tundsime, et sellest ei piisa ning materjali saaks veelgi paremini ära kasutada – ümber töödelda ning uue kanga valmistamiseks kasutada,“ rääkis Skorbatjuk koostöö alustamise motivatsioonist.
Aalto ülikooli teadlased asusid otsima lahendust, kuidas käterätirullide kangast uut materjali luua. Teadlased kasutasid Ioncelli meetodit, mille puhul lõhustati puuvillased käterätirullid esmalt happevannides ning seejärel ioonvedelikus. Edasi saabki materjalist teisi kiude lisades uue kanga kedrata. „Loodud materjal on äärmiselt tugev ja vastupidav. Ioncelli meetodiga on juba varem tugevaid kiude toodetud, kuid meie käterätirullidest saadud materjali tugevus üllatas isegi teadlasi endid,“ sõnas Skorbatjuk. Ta avaldas lootust, et selliseid innovaatilisi lahendusi töötatakse välja veel ning et need jõuavad varsti ülikooli seinte vahelt ka laiatarbekaupade toormaterjaliks.
A: M. Laanjärv
Oma eluea ära elanud tekstiil – kas nuhtlus või väärt tooraine?
