Tekstiilikunstnik Ilme Rätsepa looming viib rännakule looduse ja kujutlusvõime maailma

On kunstiteoseid, mille juures jääd pikemalt peatuma. Neis on midagi seletamatult köitvat, mis äratab kujutlusvõime ja viib mõtted rändama. Kogenud tekstiilikunstniku Ilme Rätsepa loomingus on just sellist erilist tunnet. Tema rabamaastikud, siidimaalid ja fantaasiarikkad tekstiiliteosed mõjuvad kohati justkui teisest maailmast pärit piltidena. Tuttav loodus avaneb ootamatute värvide, vormide ja valguse kaudu ning maalitud kujundid lisavad sellele uusi tähendusi.

Ilme Rätsep on maalinud peaaegu kogu elu. Tema loomingus kohtuvad aastatega omandatud meisterlikkus, tundlik loodusetaju ja vabadus liikuda tundmatusse. Kunstniku jaoks on maalimise juures kõige põnevam just see, et kunagi ei tea täpselt, milliseks teos lõpuks kujuneb.

Värvihaigus, mis kestab terve elu

Ilme Rätsepa esimesed maalid sündisid juba üheksandas või kümnendas klassis. Hiljem astus ta Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (ERKI) sooviga õppida kangamaali.

Ühel esimese kursuse kevadsemestri päeval juhtus midagi, mis määras tema edasise loomingulise tee. Õppejõud jättis tudengid pikaks ajaks üksi ruumi koos värvide ja vahaämbriga. Sellest sai alguse Ilme Rätsepa aastakümneid kestnud armastus siidimaali vastu.

„Ja nii see algas. See ei ole siiani lõppenud,“ meenutab kunstnik.

Ta iseloomustab ennast kunstnikuna, kes on värvihaigusesse nakatunud terveks eluks. Värvideta oleks maailm tema jaoks surmavalt igav ja tühi.

Maalimine on Ilme elus sedavõrd oluline, et pikem paus mõjutab isegi tema enesetunnet.

„Kui ma ei saa kaua aega maalida, siis muutun pahuraks inimeseks. Ma ei teadvusta seda endale alati. Aga kui saan üle pika aja jälle raami taha, tunnen järsku, et olen jälle omas elemendis. Minu kõige õnnelikumad hetked on kindlasti möödunud ateljees siidi maalides.“

Lapsepõlvest kaasa tulnud loodusetunnetus

Ilme Rätsepa lähedane suhe loodusega ulatub lapsepõlve. Tema vanemad armastasid puhata metsade ja rabade ääres ning pere veetis sageli kogu kahenädalase suvepuhkuse telgis.

„Mäletan, et olin umbes kuueaastane ja magasin kaks nädalat telgis, metsa või raba ääres. Keegi ei öelnud ega rääkinud, mida ja kuidas ma seal tegema pean. Me lihtsalt olime seal. See oli puhkus,“ meenutab kunstnik.

Looduses viibimine ja ümbritseva märkamine on jäänud tema ellu tänaseni. Ilme võib sattuda täiesti juhusliku maastiku keskele, kus teda puudutab eriline valgus, värv, heli või hoopis täielik vaikus.

„See on midagi, mis minusse jääb. Ühel hetkel hakkan seda maalima. See ei ole dokumenteeritud maastik sellest konkreetsest kohast. Ma ei saa seda meeleolu salvestada, aga saan läbi enda tuua välja selle emotsiooni.“

Raba kui ammendamatu inspiratsiooniallikas

Üks kunstniku olulisemaid inspiratsiooniallikaid on raba. Ta käib sageli räätsadega Kakerdaja, Loosalu, Seli ja teistest rabas, liikudes kõrvale tavapärastelt matkaradadelt ning otsides uusi vaateid laugaste vahel. Teed valides jälgib ta muu hulgas mände, mis kasvavad kandvamal pinnasel.

Konkreetset sihtpunkti tal enamasti ei ole. Ta jalutab, jälgib valgust ja värvitsoone ning tunnetab hetke. Mõnda paika satub ta ikka ja jälle tagasi, kuid iga kord avaneb seal midagi uut.

Sageli algavad retked juba enne päikesetõusu. Suvel võib see tähendada rabasse minekut poolteist tundi enne päikese kerkimist, sügisel tuleb liikuda peaaegu käsikaudu läbi pimeduse.

„Ei ole olemas kahte ühesugust päikesetõusu. Ma võin tahta midagi sarnast ja seda jahtida, aga see ei tule. Iga kord on rohkem või vähem udu ja valgust.“

Kevadine udu on värvilt soojem, sügisene seevastu raske ja hall. Ometi on sügisene rabamaastik ise erakordselt värvikas.

Hommikul võib maapind olla lilla, seejärel muutub valguse lisandudes õrnalt punaseks. Päikesetõus toob maastikku uusi toone, kuni ootamatult saabub udu, varjab kogu vaate ning mõne aja pärast taas kaob.

Kunstnik ootab ja jälgib neid muutusi. Tema jaoks on oluline tabada hetk, mil maastiku värvid ja valgus saavutavad õige tasakaalu. Mõnikord kestab see vaid hetke, sest kõrgemale tõusnud päikese valgus muudab värvid teravamaks ja jahedamaks.

Kui loodusest saab kujutlusmaailm

Tema loomingus on põnev jälgida, kuidas loodusest tuttavad vormid ja värvid põimuvad maalitud kujundite ning vabalt kulgevate joontega. Kohati on piir tegeliku maastiku ja kunstniku kujutlusmaailma vahel peaaegu märkamatu.

Tema piltides on helgust, soojust ja kohati lausa muinasjutulist salapära. Mõni teos mõjub nagu mälestus paigast, kus pole kunagi käinud, aga mis tundub ometi tuttav.

Aastatepikkune kogemus ja tehniline meisterlikkus annavad kunstnikule vabaduse liikuda nähtava maailma ja kujutlusvõime vahel.

„Ma rändan maailmas, kus kõike on võimalik maalida, aga samas kõike ei ole võimalik maalida.“

Kui kangas hakkab kunstnikuga rääkima

Maalimisprotsess ei alga Ilme jaoks alati kindlast ideest. Enamasti puudub kavand täielikult ning kunstnikul pole aimugi, kuhu töö lõpuks välja jõuab.

„Kui ma kavandi alguses teaksin, mis seal hakkab sündima, siis ma ei hakkaks üldse maalima. See teadmatus on protsessi kõige põnevam osa. Mis seal hakkab sündima?“

Vahel tekib maalimise käigus tõeline kaos. Kangale ilmuvad erinevad vormid ja värvid, mis esialgu ei näi omavahel kuidagi haakuvat. Mingil hetkel saabub aga äratundmine, kuidas edasi liikuda.

„Kui olen selle punkti ületanud, siis tuleb teadmine, et nüüd tuleb nii edasi minna. Kangas hakkab suhestuma ja rääkima.“

Üks töö annab sageli tõuke järgmisele ning nii sünnib järjest mitu omavahel seotud teost. On perioode, mil kunstnik veedab palju aega maaliraami taga, liikudes ühest ideest ja tunnetusest teise.

Kui mineviku kujundid saavad uue elu

Viimasel ajal on kunstnik leidnud inspiratsiooni ka oma minevikust. Tema loomingus on esile kerkinud spiraalid, lillevormid, väikesed struktuurid ja sümbolid.

Paar aastat tagasi viis ühe teose kallal töötamine kunstniku mõtted tagasi noorusaega, mil talle meeldis joonistada kõikvõimalikke kummalisi lillevorme. Ta otsustas kunagise lilleteema uuesti ette võtta, aga nüüd juba aastakümnete jooksul omandatud kogemuste ja hoopis teistsuguse tehnilise meisterlikkusega. Tuttavad vormid hakkasid arenema uues suunas.

Seejärel köitsid tema tähelepanu vanaaegsed jõuluehted ja nende väikesed struktuurid. Kunstnik hakkas katsetama, kuidas kujundid üksteise kõrval suhestuvad ning milliseid uusi tervikuid neist luua saab.

Nendest otsingutest kasvasid välja uued teosed, sümboliread, mida ta nimetab olemise ja muutumise märkideks. Kujundid moodustavad küll justkui mustri, kuid tavapärases tähenduses muster see ei ole, sest puudub kindel kordus.

Nii on muutumine saanud Ilme Rätsepa loomingus tähenduse, mis ühendab nii looduses märgatud hetki kui ka kunstniku enda pidevaid loomingulisi otsinguid.

„Tundub, et ükskõik kuhu ma satun, saab selgeks, et kõige püsivam on elus muutumine.“

Pildid annavad kujutlusvõimele ruumi

Ilme Rätsep peab väga oluliseks seda, milliste piltide keskel inimesed elavad. Tema lapsepõlvekodus ei olnud seintel nukkude või õhupallidega tapeete, küll aga oli seal pilte. Need panid tema kujutlusvõime tööle.

„Mäletan, et vanemate toas oli pilt, kus olid rohututid. Ma mõtlesin, et huvitav, mis on selle rohu taga.“

See lihtne lapsepõlvemälestus räägib palju sellest, kuidas kunst võib inimese mõttemaailma mõjutada. Pilt loob võimaluse kujutleda, avastada ja näha midagi, mis jääb nähtavast kujutisest kaugemale.

Ilme sõnul ei teadvusta me sageli, kui palju ümbritsevad pildid meid mõjutavad. Mõni kunstiteos võib saada suureks inspiratsiooniallikaks, ilma et vaataja seda ise märkaks.

„Paljudel juhtudel võtame endalt ühe osa elust ära, kui meil pole seda fantaasiarikast pildikeskkonda.“

Tema meelest võiks piltide mõju teadlikumalt kasutada, eriti kodudes ja tööruumides, kus veedame suure osa oma ajast.

Kunst, mis elab koos inimesega

Ilme Rätsepa loomingus on aastate jooksul kujunenud tihe side traditsioonilise siidimaali, tekstiilikunsti ja tänapäevaste tehnoloogiliste võimaluste vahel. Oma teadmisi ja kogemusi on ta jaganud ka tudengitega.

Kõige aluseks on siidile maalitud originaalteos. See võib jõuda näitusele või saada aluseks autoridisainiga sisustus- ja tarbetekstiilidele.

Tänapäevane digitrükitehnoloogia võimaldab tema loomingut kanda erinevatele kangastele ning kasutada seda väga erinevates mõõtudes ja otstarvetes.

Ilme Rätsepa autoriloomingust valmivad seinatekstiilid, paneelkardinad, rulood, ruumijagajad, voodikatted, mööblikatted, kotid, siidisallid, lipsud ja muud tekstiilitooted.

Nii võib üks siidimaal jõuda suuremõõtmelise teosena seinale, kujundada ruumi läbi valgusküllase tekstiili või saada igapäevaseks kaaslaseks mõne väiksema esemena.

Siin jõuab Ilme Rätsepa mõte piltide mõjust inimesele tagasi igapäevaellu. Tema loomingus on palju avastamisruumi ning iga vaataja võib leida sealt midagi isiklikku. Mõni kujund äratab mälestuse, teine viib mõtted paikadesse, kus pole kunagi käidud.

Vaata lähemalt Ilme Rätsep Disaini autoriloomingut.