Kivimaja läbi kolme korruse
Kodu neljaliikmelisele perele. Pinda on 319 m2, ja klaasitud terrassid annavad ruumi juurde.
Planeeringu vormikeele määras krundi paiknemine nõlvakul, ja see dikteeris ka ruumide funktsioonide jaotuse erinevatel korrustel. Täna nauditakse selles kolmekorruselises elamus keskmise korruse kauneid merevaateid pakkuvas söögitoas perekondlikke söömaaegu ja allkorruse klaasustest pääseb otse basseini juurde. Ülemisel korrusel pakuvad privaatsust eraldi toad.
Kolmekorruseline maja on osavalt mäenõlvale sobitatud. Arhitekt Mikko Lindqvist kavandas arhitektuuriliselt huvitava projekti ja ühtlasi täideti pere unistus, et majas oleksid avarad ja valgusküllased, suurte akendega toad.
Lõuna-Soomes elav perekond otsis kaua oma uue maja jaoks sobilikku krunti. Koduseks saanud piirkonnast ei tahetud ju ära kolida, kuna peres on kasvamas kaks last ja siinkandis asub ka vanemate oma firma.
„Otsisime mereäärset maatükki pikka aega, kuid midagi sobivat ei leidnud. Kuni tulime külla oma sõpradele, kes just äsja olid oma maja valmis saanud. Selsamal lühikesel teelõigul oli veel saadaval üks nurgapealne krunt, millest me kohe vaimustusse sattusime,“ jutustab pereema.
1330-ruutmeetrine nõlvakukrunt paikneb metsa servas. Tee lõpus paiknev ala on väga rahulik, kuna mets on kaitse all ja sellepärast ei tohi siia maju ehitada. Siin laskub mäenõlv üsna järsult varjulise lahesopi suunas, ning vaated on lausa vapustavad.
Kui meelepärane krunt oli leitud, hakati hoolikalt tulevast kodu planeerima. Üldine visioon oli siis tegelikult juba silme ees. Pere eelmine eluase oli romantikahõnguline puitkarkassiga ühepereelamu ja nüüd oli soov ehitada selgete joontega, nurgeline ja kaasaegne kivimaja.
„Oma järgmiseks koduks tahtsime modernses stiilis maja, kus oleks palju suuri aknaid.“
Jämerä-Kivitalot oli selge valik üsna mitmel põhjusel. Toona, aastatel 2013–2014, ei pakkunud teised ettevõtted maja ehitajat otsijaile niivõrd mitmekülgset teenust kui nemad, pealegi soovitati perele usaldusväärsetest allikatest just Jämerät.
Maja telliti karp kinni paketina.
Planeeringu vormikeele määras krundi paiknemine nõlvakul, ja see dikteeris ka ruumide funktsioonide jaotuse erinevatel korrustel. Täna nauditakse selles kolmekorruselises elamus keskmise korruse kauneid merevaateid pakkuvas söögitoas perekondlikke söömaaegu ja allkorruse klaasustest pääseb otse basseini juurde. Ülemisel korrusel pakuvad privaatsust eraldi toad.
Kolmekorruseline maja on osavalt mäenõlvale sobitatud. Arhitekt Mikko Lindqvist kavandas arhitektuuriliselt huvitava projekti ja ühtlasi täideti pere unistus, et majas oleksid avarad ja valgusküllased, suurte akendega toad.
Lõuna-Soomes elav perekond otsis kaua oma uue maja jaoks sobilikku krunti. Koduseks saanud piirkonnast ei tahetud ju ära kolida, kuna peres on kasvamas kaks last ja siinkandis asub ka vanemate oma firma.
„Otsisime mereäärset maatükki pikka aega, kuid midagi sobivat ei leidnud. Kuni tulime külla oma sõpradele, kes just äsja olid oma maja valmis saanud. Selsamal lühikesel teelõigul oli veel saadaval üks nurgapealne krunt, millest me kohe vaimustusse sattusime,“ jutustab pereema.
1330-ruutmeetrine nõlvakukrunt paikneb metsa servas. Tee lõpus paiknev ala on väga rahulik, kuna mets on kaitse all ja sellepärast ei tohi siia maju ehitada. Siin laskub mäenõlv üsna järsult varjulise lahesopi suunas, ning vaated on lausa vapustavad.
Kui meelepärane krunt oli leitud, hakati hoolikalt tulevast kodu planeerima. Üldine visioon oli siis tegelikult juba silme ees. Pere eelmine eluase oli romantikahõnguline puitkarkassiga ühepereelamu ja nüüd oli soov ehitada selgete joontega, nurgeline ja kaasaegne kivimaja.
„Oma järgmiseks koduks tahtsime modernses stiilis maja, kus oleks palju suuri aknaid.“
Jämerä-Kivitalot oli selge valik üsna mitmel põhjusel. Toona, aastatel 2013–2014, ei pakkunud teised ettevõtted maja ehitajat otsijaile niivõrd mitmekülgset teenust kui nemad, pealegi soovitati perele usaldusväärsetest allikatest just Jämerät.
Maja telliti karp kinni paketina.
Tekst: Suuri TaloExtra Elsa Alen
Fotod: Paula Osenius
Fotod: Paula Osenius
