Aiaveekogude hooldamine
Aiaveekogu kujutatakse ikka puhtaveelisena, pinnal vaikselt õõtsumas vastpuhkenud vesiroosiõied ja veepeeglilt peegeldumas nõtkelt kaarduvad kaldataimed. Tegelikkuses tikub vesi olema üsnagi sogane ja tema puhtanahoidmine ei taha kohe kuidagi õnnestuda.
Järgnevad nõuanded aiaveekogude hooldamiseks võivad esmapilgul tunduda liialt radikaalsetena, kuid neid jälgides väldite tühja töö tegemist ja säästate aega veesilma korrastamisel. Alljärgnevad nõuanded puudutavad selliste aiaveekogude hooldamist, mis ei ole mõeldud kasutamiseks ujumisbasseinina.
Aiatiigis võiksid elada vesikirbud, -kakandid, -ämblikud, puruvanad jt. süütud pisiloomad, kes ujumisbasseinide vees kutsumata külalisteks on.
Madalaveeline aiaveekogu on vast üheks kõige rohkem peavalu tekitavaks aiakujunduse elemendiks. Igal 100-l juhul 100-st kattuvad selle põhjas olevad kivid ja kruus mingit tüüpi, pilgule mitte väga ilusa, vetikakihiga.
Sellest vabanemiseks tuleks bassein täita toitainetevaba, st. destilleeritud veega ja jälgida, et sinna ei satuks tolmu, tuule poolt ringilennutatavat prügi jne. Ka valguse hulka, mis basseini satub, tuleks normeerida. Argielus on nimetatud tingimuste täitmine võimatu. Valida tuleks üks järgnevatest talitusviisidest:
1. Madalaveeline aiaveekogu olgu nii pisike anum, et võtate ta nagu silmapesukausi tema õnarusest välja, kallate tühjaks, loputate seinad puhtaks, asetate tagasi ja valate puhast vett täis. Kogu protseduuri kordate vajadustmööda (paraku küllaltki sageli), kuid toiming ei võta eriti kaua aega.
2. Madal, loodusliku kalda ja põhjaga veekogu muutub üsna ruttu rikkaliku elustikuga asjanduseks, mida mülkaks nimetada oleks vast ülekohtuselt karm, tiik oleks aga liialt õilis väljend. Sellises veekogus tunnevad end suurepäraselt konnad, kiilivastsed, ujurid, kaanid, sääsevastsed ja väga mitmed sootaimed.
Vesi on tegelikult igati kõlbulik näiteks kastmiseks, kui teil ainult läbi paksu taimepatsiku õnnestub temani jõuda.
Leppides sellise silmale pehmelt öeldes mitte väga ilusa veekoguga saate kompensatsiooniks võimaluse kevadeti nautida konnakontserte.
Olukorra muutmiseks on teil kaks võimalust - ajage oma veekogu kinni või kaevake ta vähemasti paari meetri sügavuseks. Esimese võimaluse kasutamisel saadavad tulemused täiendavat kommentaari ei vaja. Teisel juhul takistab sügav veekiht valguse jõudmist põhjani, mille tõttu taimed ei suuda tiigi keskosas enam kasvada.
On lootust, et aegapidi tekib tiigis taas looduslik tasakaal, kuid nüüd avaneb pilgule ka mõningane osa vaba vett.
Teiseks üsnagi ebamugavaks basseinivariandiks on üle meetrise sügavusega lohk, mis on vooderdatud kilega või spetskangaga. Ka selles olev vesi ei püsi väga kaua kristallpuhtana. Küllap tuul juba hoolitseb, et vette kukub suurel hulgal õietolmu, äraõitsenud õite kroonlehti ja muud peenikest, kerget orgaanilise päritoluga rämpsu, mis vee lõpuks "mustaks teeb".
Hoolika basseiniomanikuna võite seda hommikvõimlemise käigus regulaarselt käepärase kahvaga pinnalt ära riibuda, kuid hoolimata kõigist ponnistustest vajub midagi ka põhja ja moodustab seal ajapikku muda.
Ilmselt on võimalik efektiivsete ja suuremahuliste filtersüsteemidega asja parandada, kuid väikesed filtrikökatsid on sisuliselt vaid enesepete.
Vähemalt kord aastas tuleb sellist tiiki puhastada. Õige oleks seda teha kevadel. Pumbaga eemaldatakse vesi kuni mudani. Seejärel ammutatakse ämbritega välja võimalikult kogu muda. Lõpuks tuleks basseini moodustav kangas soovitavalt voolava vee ja harjaga üle pesta.
Kui basseini seinte veekindel kattematerjal kannatab selle peal kummikutega kõndimist, siis on töö pisutki lihtsam. Kui aga alus liiga habras tundub, tuleb kogu ränk füüsiline töö ära teha üle tiigi pandud pikal redelil või piisavalt paksul plangul turnides.
Tööd on lõbusam teha talgutena ühendades selle grillpeo või mõne muu meeliköitva üritusega.
Üheks kergemini hooldatavaks aiabasseiniks on vähemalt 1,5 m sügavune veekogu, mille kaldad (seinad) on kindlustatud kividega või valatud betoonist, põhjaks on aga looduslik pinnas.Sellisel juhul ei pääse kallastel umbrohuna vohama nn. kaldataimed ja põhja moodustub ajapikku paksenev aktiivmuda kiht. Viimane on küll äärmiselt määrivalt must, kuid temas leiduvad lugematud mikroorganismid puhastavad usinasti vett.
Tiik on puhtaveeline, kuid põhjatuna näivalt mustapõhjaline.Vesiroosid tunnevad end sellises veekogus koduselt. Vett ei maksa väga loksutada, siis tõuseb muda hõljuma. See vajub küll varsti taas põhja tagasi, kuid osa jääb pidama veetaimede lehtedele takistades nende elutegevust.
Kui mudakiht ajapikku liiga rohkete tiiki sattuvate orgaaniliste jäätmete abil ülemäära pakseneb, tuleb toimida nagu kangasmaterjalist tiigi korral - vesi välja pumbata ja muda välja ammutada. Liiga puhtaks ei maksa põhja püüdagi teha.
"Juuretis" taastab kiiremini vee puhtana hoidmiseks tegelikult vajamineva mudakihi. Tööd on tunduvalt lihtsam teha, kui kangaspõhjaga basseinis - ei ole tarvis karta põhjakatte läbitorkamist ja järelikult saab kasutada jõulisemaid (efektiivsemaid) võtteid.
Lõpetuseks mõned näpunäited, mis ehk aitavad vältida tühja tööd:
1. Vajadusel aiaveekogusse lisatav vesi peaks olema võimalikult vähese hulga lahustunud lisanditega. Seega parim on puhas vihmavesi. Kraanivesi ei ole parimaks valikuks kuna on reeglina liiga kare, st. sisaldab liialt palju mineraalaineid.
2. Kui värskelt veega täidetud tiigis vesi hägustub, siis pole mingit mõtet püüda seda uuesti ja uuesti vahetada - vees vohavad mikroorganismid paljunevad värskes vees veelgi kiiremini. Oodake, kuni mikroorganismid nälga surevad ja vesi selgineb. Tuleb vaid hoolitseda, et tiiki toitaineterikast vett ei satuks (peenarde vahelt jne.).
3. Üle tiigi tõmmatud tihe võrk takistab puulehtede ja muu suurema prahi sattumist tiiki. Puulehed lagunevad küllaltki aeglaselt ja ummistavad pumpasid.
4. Hoolitsege, et linnud saaksid ohutult tiiki jooma ja pesema tulla. Nad armastavad uskumatult sagedasti tiiki külastada. Järsuseinalisest aiatiigist uppunud linnukorjuste välja õngitsemine ei ole eriti meeliköitev tegevus. Näiteks kivide abil saab lindude tarvis luua madalaveelise tiigiosa, kus neil on mõnus ja ohutu lobistada.
5. Igal juhul tuleb takistada orgaanilise reostuse (olmevete, kompostihunniku ümber kogunenud vete jne.) sattumist aiabasseini. Just toitaineterikkas vees pääsevad vohama mikroorganismid ja vetikad. Tiik hakkab kobrutama ja haisema. Enne sellise tiigi tühjaksammutamist ja puhastamist tuleb veenduda, et reoained taas kord tiiki ei pääseks.
A: Jüri Annist, Calmia Istikuäri, 2006
Järgnevad nõuanded aiaveekogude hooldamiseks võivad esmapilgul tunduda liialt radikaalsetena, kuid neid jälgides väldite tühja töö tegemist ja säästate aega veesilma korrastamisel. Alljärgnevad nõuanded puudutavad selliste aiaveekogude hooldamist, mis ei ole mõeldud kasutamiseks ujumisbasseinina.
Aiatiigis võiksid elada vesikirbud, -kakandid, -ämblikud, puruvanad jt. süütud pisiloomad, kes ujumisbasseinide vees kutsumata külalisteks on.
Madalaveeline aiaveekogu on vast üheks kõige rohkem peavalu tekitavaks aiakujunduse elemendiks. Igal 100-l juhul 100-st kattuvad selle põhjas olevad kivid ja kruus mingit tüüpi, pilgule mitte väga ilusa, vetikakihiga.
Sellest vabanemiseks tuleks bassein täita toitainetevaba, st. destilleeritud veega ja jälgida, et sinna ei satuks tolmu, tuule poolt ringilennutatavat prügi jne. Ka valguse hulka, mis basseini satub, tuleks normeerida. Argielus on nimetatud tingimuste täitmine võimatu. Valida tuleks üks järgnevatest talitusviisidest:
1. Madalaveeline aiaveekogu olgu nii pisike anum, et võtate ta nagu silmapesukausi tema õnarusest välja, kallate tühjaks, loputate seinad puhtaks, asetate tagasi ja valate puhast vett täis. Kogu protseduuri kordate vajadustmööda (paraku küllaltki sageli), kuid toiming ei võta eriti kaua aega.
2. Madal, loodusliku kalda ja põhjaga veekogu muutub üsna ruttu rikkaliku elustikuga asjanduseks, mida mülkaks nimetada oleks vast ülekohtuselt karm, tiik oleks aga liialt õilis väljend. Sellises veekogus tunnevad end suurepäraselt konnad, kiilivastsed, ujurid, kaanid, sääsevastsed ja väga mitmed sootaimed.
Vesi on tegelikult igati kõlbulik näiteks kastmiseks, kui teil ainult läbi paksu taimepatsiku õnnestub temani jõuda.
Leppides sellise silmale pehmelt öeldes mitte väga ilusa veekoguga saate kompensatsiooniks võimaluse kevadeti nautida konnakontserte.
Olukorra muutmiseks on teil kaks võimalust - ajage oma veekogu kinni või kaevake ta vähemasti paari meetri sügavuseks. Esimese võimaluse kasutamisel saadavad tulemused täiendavat kommentaari ei vaja. Teisel juhul takistab sügav veekiht valguse jõudmist põhjani, mille tõttu taimed ei suuda tiigi keskosas enam kasvada.
On lootust, et aegapidi tekib tiigis taas looduslik tasakaal, kuid nüüd avaneb pilgule ka mõningane osa vaba vett.
Teiseks üsnagi ebamugavaks basseinivariandiks on üle meetrise sügavusega lohk, mis on vooderdatud kilega või spetskangaga. Ka selles olev vesi ei püsi väga kaua kristallpuhtana. Küllap tuul juba hoolitseb, et vette kukub suurel hulgal õietolmu, äraõitsenud õite kroonlehti ja muud peenikest, kerget orgaanilise päritoluga rämpsu, mis vee lõpuks "mustaks teeb".
Hoolika basseiniomanikuna võite seda hommikvõimlemise käigus regulaarselt käepärase kahvaga pinnalt ära riibuda, kuid hoolimata kõigist ponnistustest vajub midagi ka põhja ja moodustab seal ajapikku muda.
Ilmselt on võimalik efektiivsete ja suuremahuliste filtersüsteemidega asja parandada, kuid väikesed filtrikökatsid on sisuliselt vaid enesepete.
Vähemalt kord aastas tuleb sellist tiiki puhastada. Õige oleks seda teha kevadel. Pumbaga eemaldatakse vesi kuni mudani. Seejärel ammutatakse ämbritega välja võimalikult kogu muda. Lõpuks tuleks basseini moodustav kangas soovitavalt voolava vee ja harjaga üle pesta.
Kui basseini seinte veekindel kattematerjal kannatab selle peal kummikutega kõndimist, siis on töö pisutki lihtsam. Kui aga alus liiga habras tundub, tuleb kogu ränk füüsiline töö ära teha üle tiigi pandud pikal redelil või piisavalt paksul plangul turnides.
Tööd on lõbusam teha talgutena ühendades selle grillpeo või mõne muu meeliköitva üritusega.
Üheks kergemini hooldatavaks aiabasseiniks on vähemalt 1,5 m sügavune veekogu, mille kaldad (seinad) on kindlustatud kividega või valatud betoonist, põhjaks on aga looduslik pinnas.Sellisel juhul ei pääse kallastel umbrohuna vohama nn. kaldataimed ja põhja moodustub ajapikku paksenev aktiivmuda kiht. Viimane on küll äärmiselt määrivalt must, kuid temas leiduvad lugematud mikroorganismid puhastavad usinasti vett.
Tiik on puhtaveeline, kuid põhjatuna näivalt mustapõhjaline.Vesiroosid tunnevad end sellises veekogus koduselt. Vett ei maksa väga loksutada, siis tõuseb muda hõljuma. See vajub küll varsti taas põhja tagasi, kuid osa jääb pidama veetaimede lehtedele takistades nende elutegevust.
Kui mudakiht ajapikku liiga rohkete tiiki sattuvate orgaaniliste jäätmete abil ülemäära pakseneb, tuleb toimida nagu kangasmaterjalist tiigi korral - vesi välja pumbata ja muda välja ammutada. Liiga puhtaks ei maksa põhja püüdagi teha.
"Juuretis" taastab kiiremini vee puhtana hoidmiseks tegelikult vajamineva mudakihi. Tööd on tunduvalt lihtsam teha, kui kangaspõhjaga basseinis - ei ole tarvis karta põhjakatte läbitorkamist ja järelikult saab kasutada jõulisemaid (efektiivsemaid) võtteid.
Lõpetuseks mõned näpunäited, mis ehk aitavad vältida tühja tööd:
1. Vajadusel aiaveekogusse lisatav vesi peaks olema võimalikult vähese hulga lahustunud lisanditega. Seega parim on puhas vihmavesi. Kraanivesi ei ole parimaks valikuks kuna on reeglina liiga kare, st. sisaldab liialt palju mineraalaineid.
2. Kui värskelt veega täidetud tiigis vesi hägustub, siis pole mingit mõtet püüda seda uuesti ja uuesti vahetada - vees vohavad mikroorganismid paljunevad värskes vees veelgi kiiremini. Oodake, kuni mikroorganismid nälga surevad ja vesi selgineb. Tuleb vaid hoolitseda, et tiiki toitaineterikast vett ei satuks (peenarde vahelt jne.).
3. Üle tiigi tõmmatud tihe võrk takistab puulehtede ja muu suurema prahi sattumist tiiki. Puulehed lagunevad küllaltki aeglaselt ja ummistavad pumpasid.
4. Hoolitsege, et linnud saaksid ohutult tiiki jooma ja pesema tulla. Nad armastavad uskumatult sagedasti tiiki külastada. Järsuseinalisest aiatiigist uppunud linnukorjuste välja õngitsemine ei ole eriti meeliköitev tegevus. Näiteks kivide abil saab lindude tarvis luua madalaveelise tiigiosa, kus neil on mõnus ja ohutu lobistada.
5. Igal juhul tuleb takistada orgaanilise reostuse (olmevete, kompostihunniku ümber kogunenud vete jne.) sattumist aiabasseini. Just toitaineterikkas vees pääsevad vohama mikroorganismid ja vetikad. Tiik hakkab kobrutama ja haisema. Enne sellise tiigi tühjaksammutamist ja puhastamist tuleb veenduda, et reoained taas kord tiiki ei pääseks.
A: Jüri Annist, Calmia Istikuäri, 2006
