Põhivead aiakujunduses, mida ei pea tingimata ise järgi proovima

Vanasõna ütleb, et harjutamine teeb meistriks, aga oleneb, milliste teadmiste pealt alustada. Aiakujunduses on näiteks nii, et kui ilma igasuguste teadmisteta harjutama hakata, võib ilusa ja püsiva tulemuseni jõudmine väga palju aega ja energiat võtta. Samas hakatakse aeda ju rajama alati mõttega, et see silmale ilu ja meelele naudingut pakuks. 
 
Kes soovib aeda, mis kohe ka kõigile ootustele vastaks ja tõeliselt rõõmu pakuks, peaks ennast enne aia rajama hakkamist põhitõdedega kurssi viima. Erinevate tüüpvigade vältimine teeb asja kordades lihtsamaks ja me ei pea hakkama vast loodud aeda kohe ümber ehitama, kuna ei ole rahul ei aia välimuse, funktsionaalsuse ega ka liiga suure hooldusvajadusega. 
 
Palusalu Aiad aiakujundaja Maria Palusalu sõnul pakub kõige rohkem rõõmu alati lisaks esteetiliselt kaunile tulemusele ka võimalikult hooldusvaba aed, mille loomiseks on ta välja töötanud lausa spetsiaalse strateegia. Kõige tähtsam samm aeda rajades on eeltöö ehk pinnase ettevalmistus, mis tähendab põhimõtteliselt kogu istutusalalt umbrohujuurte eemaldamist. Kui ikka naat koos juurtega korralikult välja juurida, kaob ta ka lõpuks ära ning edaspidi sellega muret pole. Kogu Palusalu Aed on näiteks sellele põhimõttele üles ehitatud, välja on võetud nii naadi, orasheina, ohakate kui teiste umbrohtude juurestik.
 
Kes soovib ilusat ja hooldusvaba aeda, peaks püüdma vältida järgnevaid tüüpvigu:

1. Puudub aia plaan

Aed on alati inimese oma ja keegi ei keela osta sinna taimi hetkelise tunde või tuju järgi ning lihtsalt vaadata, mis välja tuleb. Mõnes aias on see Maria sõnul lõpuks ka ilusti välja mänginud, aga enamikel juhtudel lõpeb selline lähenemine korraliku kaosega. Kui kellelegi meeldibki mingite aastate tagant kogu oma aed ümber ehitada ja see suur töö pakub talle rõõmu, siis loomulikult. Enamasti tahetakse ikkagi pikaaegset tulemust, mis päriselt meeldib, on igati funktsionaalne ja vastab kõiges aia kasutajate ootustele. 
 
Sellise tulemuse saavutamine eeldab pikemalt süvenemist ja korraliku plaani koostamist. Millist aeda soovitakse ja mida soovitakse aias teha? Kuidas see kõik olemasolevale aialapile sobitada? Millised saavad aias olema istutusalad? Kui suured? Millise kujuga need peaksid olema, et aia üldkujundusega kõige paremini kokku sobiks? Millised taimed sobivad kohalike tingimustega kokku? Ehk siis alustuseks tuleb paika panna nö raam ja selle järgi tegutsema hakata. Taimed on lõpuks kõige viimased, millega tegeletakse. 
 
Palju kergem on aiaplaani koostada, kui ennast natuke rohkem asjaga kurssi viia. Selleks on olemas erinevad koolitused ning samuti pakuvad paljud aiakujundajad ka aiaplaanide koostamise nõustamist.

2. Erinevate alade servad on rahutud

Istutusalad ei ole korrapärased on erineva mustriga ja nö rahutud

Loomulikult tahab igaüks, et tema aed oleks eriline ja tihti katsetatakse ka eriskummaliste istutusaladega. Kuna aga tegemist on loodusega, mis nagunii on kaootiline ja hakkab kindlasti oma elu elama, on oluline seada selleks aias kindlad ja arusaadavad piirid. Ainult nii on võimalik saavutada ühtne ja rahulik tulemus. Ka hoolduse mõistes tähendab ebakorrapäraste piiridega istutusala juba eos seda, et hooldust ei ole võimalik korralikult teha, isegi kui hooldust teostab robot. 
 
Kui räägime korralikult läbi mõeldud ühtsest aiakujundusplaanist, võiks istutusalade muster sobida kokku kogu aiaga. Kas majaga sobivad pigem sirged jooned või ümaramad? 
Kõik, mis mustriga kokku ei sobi, jääb ka hiljem aias mõjuma kui võõrkeha, mis ei hakka kunagi ümbrusega harmooniliselt kokku sobima. 

3. Mitu ideed ühes väikeses aias

Tihti juhtub nii, et hetkelise tuju ajel ei osteta aeda mitte ainult lilli, vaid ka kõike muud, mis kuskilt silma hakkab või meelde jääb. Nii saavad ühes aias ootamatult ja läbi mõtlemata kokku nt aiapäkapikud, kiviktaimla, kivimüür, turbaaed, jaapani aed, kõrrelised, roosid, okaspuud ja purskkaevud, mis kõik iseenesest on ju ilusad, aga mitte suvaliselt kokku panduna. 
 
Erinevaid ideid on võimalik kokku panna küll, kui aias on näiteks olemas erinevad nurgad ja erineva vaate võimalused, aga sellisel juhul peaks see kõik ikkagi omavahel mõtteliselt seotud olema ja aia stiiliga sobima. Karm reaalsus on see, et kõik maailma ilusad ideed lihtsalt ei sobi ühte aeda.

4. Kasutatakse vaid väheseid liike ja palju sorte

Palju tehakse teadmatusest ka otsuseid, et aias on näiteks kasutatud ainult mõne taime erinevaid sorte. 
 
Näiteks kui soovitakse iluaeda, kuhu istutatakse lemmiklillena ainult erinevad iirised, siis on tulemus selline, et iirised õitsevadki väga ilusti, aga ainult väga vähese aja aastast ja muul ajal ei olegi aias justkui midagi imetleda. Tegelikult võime sellist aeda nimetada iluaia asemel hoopis kollektsioonaiaks, millel ongi täitsa teine eesmärk. 
 
Aias võiks kogu aeg midagi vaatamiseks olla ja see saavutatakse erinevate taimede abil, millel on erinev õitsemisaeg. Näiteks sinnasamasse iiriste aeda võiks juurde panna näiteks floksid, pojengid, päevaliiliad, roosid ja tulbid ning mulje on hoopis teine. Kogu aeg on midagi ilusat oma õitega vaatajat rõõmustamas. 

Siinkohal tasub meelde tasub jätta, et alati on palju lihtsam teha uut istutusala, kui muuta olemasolevat. Jah, see on võimalik, aga nõuab juba rohkem läbi mõtlemist.

5. Ebasobivate taimede kasutamine kujunduses

Ei arvestata aia kasvutingimustega

Üks olulisemaid tingimusi, millega taimede valikul arvestada, on kasvukoht. Mitte midagi ei ole teha, kui aed asetseb näiteks vilus, siis päikeselembesed taimed seal ilusaks ei kasva ja kiratsevad taimed ei ole kahjuks kunagi ilusad. 
 
Teine probleem on omavahel mitte sobivate taimede kokku istutamine. Näiteks ükskõik kui palju üritada, siis hostad ja kipslill kokku ei sobi. Või siis kiviktaimla madalad taimed koos suurte püsikutega, millel on täiesti erinevad kasvutingimused. Tulemus lihtsalt ei tule hea ja hakkab silma riivama. 
 
Lähtuma peaks ikka põhimõttest, et kui aed asetseb vilus ja niiskel pinnasel, siis taimedki sinna valitakse just selle järgi.

6. Ei arvest erinevate alade ja taimede hooldusvajadusega

Ekslikult arvatakse, et mida rohkem taimi, seda rohkem tööd. See ei vasta tõele, sest tihedalt istutatud taimed hoiavad  hoopis mulla niiskust ega lase ka umbrohul sinna vahele tulla.  

Samuti peab arvestama, et mingid taimed lihtsalt ongi õrnemad ja vajavadki rohkem hoolt. Näiteks külmakindlad taimed, mida peabki talveks katma või hoopis tuppa sooja viima. Kui see teave puudub või seda lihtsalt eiratakse, ei maksa imestada, et eelmisel aastal poest ostetud kaunis taim järgmisel aastal enam ei ärka. 

7. Ei kasutata kordusi, kõike on üks või üksikud grupid

Taimekooslustes on tähtis mitmekesisus. Esiteks annavad erinevad taimed erineval ajal efekti, aga tähtis on see ka puhtalt praktilises mõttes. Kui kasutada aias ainult ühte tüüpi taimi, on haigused kerged neile kallale tulema. Samuti mõjub see pikas perspektiivis rusuvalt ja igavalt
 
Üsna tihti öeldakse aiakujundajale, et ära seda lille juurde planeeri, sest see on juba olemas. Lähemal vaatlusel selgub, et jah, ongi näiteks floks aias olemas, aga ühe taimena. Ühtlaselt ilusa tulemuse saavutamiseks kasutatakse neid kordusena. See vana floks võibki ju jääda, aga soovitus oleks seda jagada veel mitmesse kohta. Samuti tuua juurde ka floksi uuemad sordid, mis on vanadest palju haiguskindlamad, õitsevad kauem ja efektsemalt.  
 
Aiakujunduse põhimõtted on sarnased sisekujunduse omadega, kus samamoodi seotakse ruum ühtseks tervikuks kordustega. Palju üksikuid erinevast stiilist mööblitükke jätab täpselt samamoodi korratu kaose mulje nagu ka üksikud erinevad taimed aia erinevates nurkades.

8. Ei jälgita proportsioone kujundamisel

Istutusalade ja taimede valed kõrgused ning mahud

Taimede valikul tuleb alati lähtuda sellest, kuidas taimed kõige muuga aias kokku mängivad. Liiga kõrged taimed näiteks varjavad väikses aias kõik ära ja muudavad selle veelgi väiksemaks. Samas liiga madalad taimed suures aias ei anna jälle üldse efekti. 
 
Sama on istutusaladega. Suur aed eeldab ka suuremaid istutusalasid, et need aiakujunduses esile tuleksid. Palju tehakse ka nii, et kujundatakse ära ainult esisaed ja tagaaeda jäetakse näiteks lihtsalt murumaa. Suures pildis ei ole selline aed tasakaalus ja jätab pooliku mulje. Proportsioonid võiksid ikkagi tasakaalus olla, kui tahame, et kogu aed ühtse tervikuna mõjuks. Proportsioonid saab kõige paremini paika kuldlõikega.

9. Enda aia muld lastakse ära viia ja tuuakse asemele uus

Kuskilt on hakanud levima arusaam, et igalt poolt mujalt saab paremat mulda, kui aias juba on. Osad lasevad isegi kogu aia mulla uue sõelutud mulla vastu välja vahetada ja loobuvad sellest, mis tegelikult on selle koha jaoks õige ja hea. 
 
Sellisel juhul hakkab uus muld aeda kujundama, tuues endaga kaasa ka sellised umbrohu seemned, mida aias varem pole olnud. Ohakad, naat, kassitapp ja palju muud sõbrad on tavaliselt need kutsumata külalised, kes ka kohale saabuvad. Tegelikult ei ole kunagi nii, et uus muld on parem, sest me ei tea, mis sellega kaasa tuleb.

Oma aia muld on oma aia kuld!

10. Istutatakse ainult poemulla, komposti, kõdusõnniku sisse

Aus ülestunnistus on see, et poest ei saa mulda, vaid turbasubstraati. Turvas aga teatavasti ei ole muld ega hoia ka niiskust ja kui ainult selle sisse taimed kasvama jätta, siis on vajalik neid jäädagi pidevalt kastma või siis kuivavad nad lihtsalt ära. 
 
Enamus taimi tuleb poest just täpselt sellise substraadi sees. Kui nüüd aeda auk kaevata, taim sinna sisse panna koos potis oleva mullapalliga, siis tegelikult istutame me taime mitte mulda, vaid säilitame potiefekti. Poemuld ei kontakteeru olemasoleva maapinnaga ega suuda ka niiskust maapinnast üles tõmmata. 
 
Selleks, et taim ilusti kasvama saaks hakata, tuleks tekitada talle ühendus maapinnaga. See käib nii, et poemuld segatakse olemasoleva mullaga ja istutatakse taim hoopis sellega täidetud auku.

11. Pinnase ettevalmistus jäetakse tegemata

Istutusalasid ei kavata umbrohu juurtest puhtaks ja pinnast ei kobestata piisavalt

Ja viimasena kõige olulisem. Kui tahame võimalikult hooldusvaba aeda, siis pinnase ettevalmistus on kõige alus. 
 
Tavaliselt tehakse istutusala rajades pind lihtsalt freesiga kobedaks ja taimed sisse, aga umbrohu juured jäävad mulda. Samas teame kõik, et umbrohi ei hävine. 
 
Umbrohi peenras on nagunii ebameeldiv ja tekitab kõvasti tööd juurde, aga veel olulisem on see, et see võtab taimedelt ka toiteained ära. Kõige kindlam viis umbrohust lahti saamiseks, et see välja juurida. See tähendab tõesti nõmedat tööd labidaga, et kogu muld juurikatest puhtaks saada. 
 
Päris hooldusvaba aeda polegi olemas, aga kui umbrohu juurikad peenrast eemaldada, siis oleme tõesti kõik teinud, et võimalikult hooldusvaba peenar sinna peale rajada.  
 
Need olid kokkuvõtvalt suuremad vead, mida tavaliselt ilma varasemate teadmisteta aeda rajades tehakse. Täpsemalt kuula juba videost, kus Maria Palusalu jagab ka hulgaliselt häid näiteid oma mõtete ilmestamiseks.

Video ajakava:

Teema algus: 16:55 ja lõpp 1:06:00
-----
16:55 Puudub aia plaan   
24:43 Erinevate alade servad on rahutud
27:18 Mitu ideed ühes väikeses aias
28:44 Kasutatakse vaid väheseid liike ja palju sorte
32:00 Ebasobivate taimede kasutamine kujunduses
38:07 Ei arvest erinevate alade ja taimede hooldusvajadusega
39:50 Ei kasutata kordusi, kõike on üks või üksikud grupid
46:50 Ei jälgita proportsioone kujundamisel
49:40 Enda aia muld lastakse ära viia ja tuuakse asemele uus
53:41 Istutatakse ainult poemulla, komposti, kõdusõnniku sisse
57:21 Pinnase ettevalmistus jäetakse tegemata
1:00:55 Kokkuvõte