Inspiratsioon ja kontaktid - sisekujundus, sisustus, ehitus, aed!

Koer iluaias

Koer iluaias

Paljud, kes on kolinud kitsukesest korterist oma majja, soetavad esmajoones kaks asja – koera ja grilli. Põhimõte – minu kodu on minu kindlus – lausa nõuab koera. Mis kindlus see ilma valvurita on! Ja tossav grill, see on pidu – mis elu see ilma peota on!

Natukese aja pärast selgub, et koer segab idülli. Ta tõstab jalga enamasti kallite okaspuude peale, roojab sinna, kuhu ta seda mitte tegema ei peaks, kisub ülemäärast energiat kulutades mõned puud-põõsad maast välja jne. Kui pererahva kannatus lõpuks ammendub, ehitatakse penile aianurka väike puur, kuhu “valvur” eksiili saadetakse.

Kas on kuidagi võimalik ühendada asjalikku valvurkoera ja pilkupüüdvat aeda? See on väga raske ülesanne, aga teatud kompromisse tehes siiski võimalik. Hakatuseks tuleb valida ühelt poolt õige koer ja teisalt kujundada aed ka neljajalgse sõbra vajadusi arvestades.

Mitte iga koeratõug ei sobi aias patrullivaks turvapealikuks. Esmajoones tuleks kõrvale jätta kõik need tõud, kellel on jahikoera – eriti aga urukoera- verd. Nad tuiskavad tuulehoona mööda aeda, rada valimata, iga linnukese kannul, kassist rääkimata. Loetud sekunditega on nad võimelised kaevama ennast piirde alt läbi või süvendama augu siidisesse murusse. Kõrvale peaksid jääma ka ülemäära suurekasvulised tõud. Nad lihtsalt astuvad taimi puruks, sest oma suuruses vajavad nad palju ruumi. Tuntud ütlust parafraseerides – väiksed koerad, väiksed mured; suured koerad, suured mured. Kõige hullem olukord tekib, kui pererahvas on moraalselt nõrguke ja suur koer hakkab karja pealikuks. Rohke karvkattega koerad tekitavad lisaprobleeme – et nad korrektsed välja näeksid, tuleb neid sagedamini kammida , kui muru niita. Ometi loetakse viimast tüütuks just oma tapva regulaarsuse tõttu. Pealegi tundub karvane koer sõbralikum (muhe karvakera) ja seega on valvurina vähem kardetud. Liialt väikesed koerad kalduvad suurushullustusse, norivad igal võimalusel tüli suuremate liigikaaslastega, näksavad aias liikuvaid külalisi kandadest (eestpoolt hästi ei julge) ja klähvivad lolli järjekindlusega.

Sõltumata valitud tõust, on aia heaolu arvestades targem võtta emane koer. Isased on loomult energilisemad, püüavad võimalusel pruutide manu nelja tuule poole kaduda ja kõige tähtsam – nad ei oska ilma jalga tõstmata ja sihtmärki omamata oma häda rahuldada. Emased koerad on koduhoidvamad ja nad saavad oma häda lagedale maale kenasti toimetatud. Sellegipoolest peab aia piire väga tõhus olema. Jooksuajal kohaletõttavate peigmeeste seas on kindlasti mõni osav hüppaja, pugeja või tunnelikaevaja.

Aeda planeerides tuleks kindlasti arvestada koera olemasoluga. Aia säilitamise poolelt lähtudes, on resoluutseimaks võimaluseks panna koer ketti. Jäägu igaühe otsustada sellise teguviisi otstarbekus valvamise funktsiooni täitmisel, koera elust rääkimata. Teiseks tõhusaks aiakaitse võtteks on jagada krunt kaheks osaks: koera kasutada olev ja valvatav maja ümbrus ning sellest vaheaiaga eraldatud iluaed. Kolmandaks võimaluseks on säilitada aia terviklikkus ja võimaldada koeral joosta kogu territooriumil.

Igal juhul tuleks koera kasutada oleva aiaosa haljastamisel kasutatavate taimede valikul ja paigutamisel arvestada mõne lihtsa reegliga. Koer teeb vähem pahandust lagedamas ja taimevaesemas aias. Tiheda taimestikuga aias on koerale raske selgeks teha, kus ta üldse liikuda tohiks. Võimalikult rohkem tuleks kasutada puid tüvevormina. Sile puutüvi ei ole koera poolt nii lihtsalt haavatav kui selline, millel lehestik algab maapinnast. Uriin ei tekita tüvele sedavõrd dramaatilist kahjustust kui näiteks okastele. Närimise vastu saab tüve kaitsta ümber tüve seotud traatvõrguga või puidust lippidega. Noort puuistikut tuleb suure koera eest tõhusalt kaitsta – sageli käiakse istikuäris uut puud ostmas, sest koer tõmbas eelmise lihtsalt maast välja ja näris tükkideks.

Loobuda tuleks okaspuude kääbusvormidest. Kui suur koer kääbikule peale lahistab, on viimane peagi kustunud. Hoopis kavalam on istutada lehtseid põõsaid. Eriti selliseid, kellel on sitked ja painduvad oksad (kontpuud, pajud). Loobuda tuleks kergesti murduvate okstega taimedest, kelle tüüpiliseks esindajaks on ebajasmiinid. Reeglina ei tundu heitlehised põõsad koertele nii ahvatlevad kui igihaljad. Nad ei ole ka ülemäära tundlikud uriini suhtes. Pealegi nad taastuvad võrreldamatult kiiremini kui igihaljad taimed. Ent maast väljasikutamise vastu on põõsaid raske kaitsta ja noorena võib neid kergesti ära talluda.

Kui igihaljastest päriselt loobuda ei taheta, ei tuleks neid istutada nurkadesse või väga üksikuna. Sellisel juhul valitakse nad päris kindlasti territooriumi tähisobjektideks, mida iga natukese aja tagant lihtsalt tuleb märgistada. Talitades vastupidiselt – istutades okaspuud taimegruppide tihedamasse keskossa ja asetades nurkadesse uriinile vastupidavaid kive või tulpjaid puitkonstruktsioone – on taimedel lootus hävingust pääseda. Eriti näib koeri (ja ka kasse) ahvatlevat elupuud. Kui ligistikku on elupuu, kadakas ja kuusk, siis sirtsutatakse esmajoones elupuule.

Kaheldav on lillepeenarde rajamine väikeste juppidena. Suurem lilletaimla jõulisema lillevalikuga on õigem lahendus. Õpetamise käigus tuleb koeralt rangelt nõuda, et ta seda ala ei külastaks. Tõhusaks abimeetmeks on kasvõi mõneruutmeetrise kaevatud pinnasega ala jätmine neljajalgse sõbra käsutusse. Koertele meeldib hoopis rohkem sellisel taimevabal kobestatud alal oma loomulikke vajadusi rahuldada kui mujal. Kui plaanite rajada künkalaadset kiviktaimlat, mis tõotab kujuneda aia kõrgeimaks punktiks, siis jätke selle tipp koera käsutusse. Mõelge vaid, millise kustumatu innuga ja sageli kasvõi elu hinnaga alpinistid vallutavad mäetippe – olge targemad ja jätke koerale võimalus omandada positsioon aia kõrgeimas kohas.Koer tahab kiskjana saada ülevaadet ümbruskonnast.

Traditsioonilisele kohale, otse piirdeaia taha, istutatud hekk jääb paratamatult koera jooksuteele. Valvurina on tal ometi õigus valvsalt saata tänavalkõndijat! Pole midagi näotumat, kui koera poolt laiali tallutud ja/või auklikuks joostud hekk. Targem on hekk istutada tarast sedavõrd sissepoole, et koerale jääb aia äärde vaba jooksurada. Teiseks võimaluseks on nihutada piirdeaed sissepoole ja istutada hekk sellest väljapoole. Nii lööme mitu kärbest ühe hoobiga – meie koer ei pääse hekki talluma ja tänavalkõndijad ei ole nii väljakutsuvalt koera pilgu all, et nende peale järelejätmatult haukuda. Teisalt satub väljaspool piiret paiknev hekk hulkuvate ja/või jalutama lastud koerte meelevalda. Mõneti kaitstum on  torkavatest taimedest (kukerpuud, viirpuud) kasvatatud hekk.

Sageli aitab koera võõrutamiseks mingist temale armsakssaanud alast või objektist viimase ümbritsemine nn. raadiopiirdega. Raadiopiirde paigaldamine on lihtne ja ta ei riku aia üldilmet. Kui peres on mitu koera, siis piisab ikkagi vaid ühest raadiopiirdest. Täiendav kaelarihm koos anduriga tuleb lisaks soetada. Raadiopiirde kirjelduse leiad artikli päises olevast lingist.

 

Kui olete endale hankinud koera, siis igal juhul tuleb arvestada, et kulub hulk aega, energiat ja raha tema õpetamiseks. Käskudele mittekuuletuv koer on õnnetus nii pererahvale kui ka naabritele. Kõige vastutustundetumad on inimesed, kes hangivad endale koera, tüdinevad kiiresti temaga tegelemast ja humaansusele viidates köidavad koera väljaspoole aeda, tänava äärde, lühikesse ketti. Nüüd ei ole koera tarvis hukata, ta ei reosta aeda ja ei sega oma pere tegemisi. Selline koer muutub kogu kvartali nuhtluseks. Tema nina alt jalutavad mööda terved hordid lahtiselt hulkuvad koerad ja kassid, jooksvad ja kilkavad lapsed, lihtsalt möödujad – nende kõigi peale haugub koer hullunult ja praktiliselt vahet pidamata. Kui ümberringi käib meeletu klaperjaht tont teab, kui kaheldavate euronormide täitmiseks, siis siiani pole küll kuulda olnud, et keegi võtaks südameasjaks pisutki jälgida müra normeerimist või elementaarsetestki vaikusnõuetest kinnipidamist. Kahjuks on linnainimesed sedavõrd müraga harjunud, et tõeliselt vaikses kohas hakkab neil imelik ja tingimata sosistatakse juba esimese paarikümne minuti jooksul: “Kuule, siin on nii (loe liiga) vaikne!”.

Selgelt vähe on tegeletud ka lahtiselt toimetavate loomade probleemiga. Miks peab väljas ringi liikudes, kogu aeg valvsalt jälgima, ega kusagilt lapsele ei lähene vasikasuurune vabalt ringilippav koer? Miks ei saa rahulikult jalgrattaga sõita ja peab pidevalt piiluma ega keegi säärde ei karga? Kas olete näinud Hollandis, Taanis või Rootsis jalgratturite vahel sagimas mõnda lahtiselt liikuvat koera? Lugege ära, mitu kassi päeva jooksul teie aias ringi kõnnib ja saba võngutab (loomulikult eeldusel, et te neile kaastundest regulaarselt süüa ei anna ja et teil koera ei ole)! Ehk on meil aeg Indiast sammuke ettepoole astuda ja “püha koera/kassi” staatuses olevat vabalt ringiliikuvate, suvalises kohas jalgatõstvate ja omatahtsi lõugavate loomade armaadat pisutki vähendada!

Jüri Annist

Calmia Istikuäri juhatja (2007)

Portaalist - Kontakt - Reklaam
Inkodu.ee (sisekujundus – sisustus - ehitus - aed) - E-post: info @ inkodu.ee
Kõik õigused kaitstud - inkodu.ee ®. Info kasutamine loata ei ole lubatud!
Facebook Linkedin Instagram Google