Inspiratsioon ja kontaktid - sisekujundus, sisustus, ehitus, aed!

Sinilill tähistab kevade saabumist

Sinilill tähistab kevade saabumist

Sinilillede õitselepuhkemine tähistab meile kevade saabumist ning ilmselt sellepärast ongi sinililled võitnud väga paljude inimeste südamed. Eestikeelse nime on sinilill saanud teadagi õite sinise värvi järgi. Ladinakeelne nimi - Hepatica nobilis (sün. Anemone hepatica ja ka Hepatica triloba) - tuletati aga muistsete ravitsejate arvamusest, et taimel olevat eriline võime ravida seda organit, millele mõni tema osa sarnaneb. Sinilille kolmehõlmalised lehed pidada sarnanema maksaga - kreeka keeles hepar (epar). Eestiski on sinilille mõnel pool "maksalilleks" ja "maksarohuks" kutsutud. Sama skeemi järgi on nime saanud ka näiteks kopsurohud (Pulmonaria sp.).

Eesti rahvameditsiinis on sinilille teed kasutatud rohkem kõhu- ja hambavalu leevendamiseks ning reuma raviks, aga siiski ka kootava vahendina maksa ja sapiteede haiguste puhul. Ja miks ka mitte - sinilille lehed ja risoom sisaldavad kamprisarnaseid ühendeid anemoniini ja saponiini. Droogiks on kas sinised õied või rohelised, alt viltjad lehed ja karvased varred. Ettevaatust! Lehti tuleb koguda kinnastatud kätega, lehtedest väljapigistatud mahl võib tekitada nahale ville. Kuivatamisel kaotavad lehed ville tekitava toime.

Sinilill on mürgine, seepärast tuleb ta kasutamisel olla ettevaatlik. Lumejärgsete rikkalike õitsejatena on sinililled loomulikult muutunud ka populaarseteks aiataimedeks. Kõrvuti Euroopas pea kõikjal (v.a. Inglismaa) looduslikult kasvava sinilillega (H. nobilis) kasvatavad aednikud agarasti ka tema ookeanide taguseid lähisugulasi - ameerika (H. nobilis var. americana) ja jaapani sinilille (H. nobilis var. japonica). Eraldi liigiks loetakse aga transsilvaania sinilille (H. transsilvanica), millel on hoopiski suuremad õied.

Sinilillele on omane väga suur varieeruvus nii õite kui ka lehtede värvis ja kujus. Näiteks pürenee sinilill (H. nobilis var. pyreneoica) on kasvult üsna miniatuurne, kenade mustriliste lehtedega ja puhasvalgete õitega. Kevadel sinilillede kasvukohas jalutades võib kergesti sattuda sinilillepuhmale, millel õied on lillakamad või hoopis heledamad kui ümbritsevatel puhmastel. Harvemini trehvab suisa roosade õitega puhmast. Aednikud on selekteerinud ja aretanud väga palju erinevate õitevärviga sorte. Kõrvuti lihtõieliste sortidega on saadud ka täidisõielisi sorte. Vast levinuim nendest on roosaõieline H. nobilis "Rubra Plena", siniste täidisõitega sinilillepuhmast võib kohata vaid tõeliste fännide kollektsioonis, valget täidisõielist sinilille peetakse aga ikka veel rariteediks. Väga nõutavaks sordiks on sinilille ja transsilvaania sinilille hübriid H. × media "Ballardii", millel on väga suured taevasinised õied.

Looduses pole sinilille kaua otsida tarvis - siniseid õiesilmi kohtame leht- ja segametsasaludes, põõsastikes ja puisniitudel. Ometi ei ole sordisinilillede istikuid müügil mitte päris igas aiaäris ja istikute hindki on küllalt kõrge. Põhjuseks ei ole loomulikult sinilille vähene külmakindlus, vaid hoopis tema aeglane kasvamine, pikaldane "hoovõtmine" pärast ümberistutamist ning üsnagi tülikas paljundamine.
Kui aga aeda istutatud sinilillepuhmas on juba kord otsustanud talle määratud kohal kasvada ja õitseda, siis ei tekita ta paljudeks aastateks aednikule erilist muret. Sinilill tuleks istutada poolvarjulisele kasvukohale. Muld peaks olema niiskem, toitaineterikas ja nõrgalt aluselise reaktsiooniga (erandina ameerika sinilill eelistab happelist mulda). Aeg-ajalt võiks sinilillepuhmaid multshida lehekõduga. Sinililli võivad kahjustada teod ja nälkjad ning naabrusesse istutatud liiga hoogsalt laiuvad taimed. Viimased lihtsalt katavad aeglaselt kasvava sinilille kinni. Õige on sinilillede naabriteks paigutada "paigalpüsivaid" liike, kasvõi näiteks lumeroose (Helleborus sp.).

Looduses paljuneb sinilill kahel viisil. Risoomi külgpungadest arenenud harudele kasvab aegamööda peale maapealne osa ja veel mõne aasta möödudes katkeb uue taime side emataimega. Sinilill paljuneb ka seemnetega, mida putukad (eriti sipelgad) laiali kannavad. Sinilillede paljundamist puukoolis komplitseerib asjaolu, et seemned tuleb koguda ja külvata kohe peale nende valmimist. Kuivada jõudnud seemned idanevad äärmiselt halvasti. Seemned külvatakse hõredalt. Nii saavad seemikud jääda samale kohale kasvama 2…3 aastaks. Alles siis on neile kasvanud piisavalt suur juurestik, et taluda ümberistutamist. Korraliku müügiistiku saamiseks kulub peale ümberistutamist veel 2…3 aastat. Levinud paljundamisvõtteks on puhma jagamine kas kevadel pärast õitsemist või sügisel. Puhmast ei tohi jaotada liialt väikesteks osadeks. Ebapiisava juurestikuga puhmaosad ei juurdu ja hukkuvad. Kuival perioodil vajavad sinililled kastmist. Vanad kuivanud lehed eemaldatakse vältimaks seenhaiguste levikut.

A: Jüri Annist Calmia Istikuäri, 2006

Portaalist - Kontakt - Reklaam
Inkodu.ee (sisekujundus – sisustus - ehitus - aed) - E-post: info @ inkodu.ee
Kõik õigused kaitstud - inkodu.ee ®. Info kasutamine loata ei ole lubatud!
Facebook Linkedin Instagram Google