Inspiratsioon ja kontaktid - sisekujundus, sisustus, ehitus, aed!

Nõuandeid troopilise aia kujundamiseks

Troopiline aed

Põhjamaiselt askeetliku loodusega kokkukasvanuna ja seda liiga igapäevaseks pidavana sooviks nii mõnigi aiapidaja oma aiast kujundada lopsakalt lokkava, pisut üle ääre ajava, eksootilise ja lõunamaise hõnguga koha. Ülesanne ei ole just kergete killast, kuid mitte ilmvõimatu. Õnnestub ju kasvatada lillepeenras üsnagi kapriisseid alpitaimi. Paljusid aedu kaunistavad happelembesed kanarbikud-erikad-rodod. Arvan, et viimatimainitutega on oodatavad tulemused märksa visamad tulema, kui õigestivalitud "troopilise" näoga taimede korral. Alljärgnevalt väljapakutud taimed on peaaegu eranditult külmakindlad ja nad ei vaja erihoolt.

 

Asudes looma lopsakat aeda tuleks kriitiliselt hinnata aia mullastikku. Lahja, liivase ja kuivavõitu pinnase korral tuleks mõttest loobuda ja asetada rõhk hoopis mitmesugustele kõrstaimedele, kuivalembestele alpitaimedele ja puude toredatele kääbusvormidele. Rammusa ja suhteliselt niiske mullapinnase olemasolul tasuks proovida, kui lõunamaise näoga aia suudaksime tekitada. Aia liigne avatus tuultele lopsakusele kaasa ei aita.

 

Raamistuseks tuleks valida mõned vägevakasvulised ja või suurelehelised puud. Võimsakasvulised ja pisut palmi lehti meenutavate kuni 1 m pikkuste liitlehtedega on hall - ja mandzhuuria pähklipuud (Juglans cinerea ja J. mandshurica). Hoopis madalama, kuid ikkagi väga troopilise moega, äädikapuu (Rhus typhina) võiks valida pilkupüüdvaks soolopuuks. Piisava niiskuse olemasolul tasuks mitte unustada pajusid. Korvipunujate üks meelispajusid - vitspaju Salix viminalis võiks tunduda "troopilisse" aeda liiga maavillasena, kuid tema mitme meetri pikkused, noolsirged, jõulised aastased kasvud püüavad tingimata pilku ja sünnivad mõttes küsima: "Kas tõesti kasvab ta nii ägedasti?". Suure, tuules majesteetlikult lainetava, hõbedase värvilaigu paneme paigale hõberemmelga (S. alba) sordiga "Sericea". Hõbehall lausa nõuab kuhugi naabrusesse bordoopunast. Punaselehiseid puid-põõsaid on üsnagi lai valik, kuid sagedasti on nad nõks külmaõrnad, liialt väheldased või tundlikud jahukastele. Kuna meie "troopilise" aia eelduseks oli, et ta ei tohiks vajada pidevat sättimist ja poputamist, siis soovitaksin punaselehistest ikkagi vana, järeleproovitud punaselehist sarapuud (Corylus avellana var. purpurea).

 

Tingimata tahame oma lõunamaises kätetöös näha õitemöllu ja tunda hurmavaid lõhnu. Allpool tuleb selliseid taimi piisavalt, kuid ka raamistusse kuluks mõni ära. Sitke, õiterohke ja lopsakas on rahvasuus tuntud "Lumepall" ehk hariliku lodjapuu (Viburnum opulus) sort "Sterile". Uimastava lõhnaga, võimsa, vabakujulise heki saame moodustada harilikust ebajasmiinist (Philadelphus coronarius) ja võimsamakasvulistest hübriidsortidest "Burkwoodii", "Fin", "Schneesturm", "Virginal" jne.

 

Lõunamaa loodusest meenuvad esimeste hulgas jõuliselt taevasse küündivad püramiidpaplid ja küpressid. Nende asemele sobitame paika meie kliimas igati vastupidavad püramiidjalaka (Ulmus glabra "Exoniensis") ja hariliku elupuu (Thuja occidentalis) püramiidse sordi "Fastigiata" või "Spiralis". Veelgi võimsama igihalja koonuse saame tekitada hiigelelupuu (T. plicata) sordist "Fastigiata".

 

Et talvel aed liialt raagu ei jääks tuleks lisada veel mõni okaspuu. Valime mõne, mis liialt tavalisele kuusele ei sarnaneks. Igati ebaeestimaine on õrnhall ja graatsiline hall nulg (Abies concolor). Niiskes ja varjus on nõus kasvama hariliku kuuse (Picea abies) kummalise kujuga sordid "Inversa" ja "Virgata" (paremini tuntud "Ussikuuse" nime all). Kahjuks on neid sorte raske hankida. Laiuma kuhugi astangule päikselisemale ja kuivemale kasvukohale paneme lopsakakasvulise hiina kadaka (Juniperus chinensis) laiuva sordi "Plumosa". Veelgi madalamana, kuid elujõuliselt lopsakana kasvab mikrobioota (Microbiota decussata). Astangule sobiksid ka mõned lehtsed põõsad. Näiteks talvel punaseid marju kandvad laiuv tuhkpuu (Cotoneaster horizontalis) ja varane tuhkpuu (C.adpressus var. praecox). Esimene üllatab oma kala luustiku sarnase oksastikuga, teine oma "voolamisega".

 

Puude ilme muudame lõplikult dzhunglisarnaseks väänkasvudega. Tõeliselt vilgas ja ometi vägagi pilkupüüdev kasvaja on harilik humal (Humulus lupus), kes liigitatakse püsikliaanide hulka. Samasse seltskonda kuulub veel ka ängislill (Thladiantha dubia), mille lehed ja õied sarnanevad kurgi omadele. Mõlemad taimed on sedavõrd elujõulised, et võivad muutuda umbrohuks. Mõne tõsiselt kõrge puu otsa laseme kasvada hariliku elulõnga (Clematis vitalba), kelle kreemvalged õied avanevad kesksuvest külmadeni kusagil 10 m kõrgusel. Ainult II korruse kõrguseni kasvab Farges´i elulõng (C. potaninii), kelle väikeste, valgete õite hulk on tohutu. Inimesekõrguse suvise ja lõhnava "lumememme" saame mandzhuuria elulõngast (C. mandshurica). Elulõngade paljude sortide hulgast valime vajaliku värvitooniga õitega tugevakasvuliste ja vastupidavate seast.

 

Paljastele puutüvedele anname troopilise näo suurelehise tobiväädi (Aristolochia macrophylla) ja ronihortensia (Hydrangea petiolaris) abil. Mõlemate õied on igati mittepõhjamaised. Südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta) ei ole igakord küll ülemäära lopsakas, kuid tema halli-, roosa- ja roheliselaigulised lehed lisavad meie dzhunglile värvi. Suur lehemass ja omapärased õied on iseloomulikud kuslapuudele (Lonicera sp.). Tõeline lõhnapomm on lõhnav kuslapuu (L. caprifolium).

 

Ükski tõsiseltvõetav lõunamaa kujutluspilt ei ole ilma roosideta, kes kaskaadina tugedelt alla voogavad. Valime taas sellised, keda igal kevadel ei pea hingevärinaga katete alt vabastama ja lootma, et talv ei ole nende elusädet kustutanud. Päikselisel kasvukohal annavad roniroosid "Flammentanz", "New Down" ja "Excelsa" üllatavalt "üle ääre ajava" tulemuse. Järgnevalt sobitame kohale inimesekõrgused, väga rohkeõielised pargiroosid "Ritausma", "Robusta", "F. J. Grootendorst". Nende ette poolringis võiks panna rea või paar madalamaid roose, et tekiks visuaalselt "roosimäe" efekt, kuid paraku peab viimaseid talveks katma.

 

Edasi tuleks valida mõned eripärase moega põõsad. Kokkuriisutud lehehunniku moodi näeb välja harilik ebajasmiin "Compactus". Igal võimalikul ja võimatuna näival kohal on nõus mütsakaks kasvama ning võimalusel allapoole ripnema võnk-pärgenelas (Stephanandra incisa). Mõlemad viimatimainitud kasvatavad aeda "troopiliselt" rammusat lehemassi. Täiesti ebamaise õitemöllu garanteerivad varakevadel forsüütiad (Forsytia sp.), juuni hakul tuhkur enelas (Spiraea × cinerea) "Grefsheim" ja suve hakul kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis).

 

Kätetöö viimistleme võimsate ja kummaliste püsililledega. Ameerika kermesmarjast (Phytolacca americana) talvitub mullas pea ämbrisuurune porgand. Ta sirgub suvega inimesekõrguseks lopsakaks põõsaks, õitseb valgete küünaljate õisikutega juunis-juulis ja kasvatab üllatava finaalina sügisel peale mürgiste marjade kobarad, mis oma tumevioletse värviga tunduvad Eesti oludes täiesti kohatutena. Tavaline rabarber, kes on istutatud tõeliselt ohtrasti väetatud kohale, kasvatab käsivarrejämedustele vartele vihmavarjusuurused lehed ning tema õisikute tippe ulatab vaid täismees kikivarvul katsuma. Kaunitariks rabarberite seas on kämmalrabarber (Rheum palmatum) ja eriti tema punaseõieline sort "Atrosanguineum". Nende hiiglaste kõrgus ulatub 2,5 m-ni ja lehtede läbimõõt 1 m-ni. Tohutute ümmarguste lehtedega uhkeldab varjulises kohas laudleht (Astilboides tabularis). Sama kasvukoht meeldib ka rodgersiatele (Rodgersia sp.), kelle lehed sarnanevad hobukastani omadele - on vaid palju suuremad. Võimsaid lehti kasvatavad ka kobarpead (Ligularia sp.), eriti hambuline kobarpea (L.dentata), kelle erkkollased õiesarikad ulatuvad rinnuni. Paarimeetriste, küünlakujuliste, kollaste õisikutega uhkeldavad Veitchi (L. veitchiana) ja Wilsoni kobarpead (L. wilsoniana). Kollastele toonidele paarilisteks sobivad sinised käokingad (Aconitum napellus) ja mitmetes varjundites aed - kukekannused (Delphinium sp.) ning 1,5 m kõrgusel õiemassi andvad siberi võhumõõgad (Iris sibirica). Viimaste mõõkjad lehed lisavad aeda vaheldust. Paarkümmend risoomi (lopsakas laik) mõnd kõrgekasvulist aediirise (Iris germanica) sorti oma igati orhideelike õitega oleks taas õigeks valikuks meie "lõunamaise" aia päikselisele kohale. Üleni troopilise moega on tugev rohtlaliilia (Eremurus robustus), kes sirgub pea-aegu silmaga nähtava tempoga 3 m kõrguseks ja esmapilgul ei usu keegi, et selline taim võiks Eestimaal end koduselt tunda. Kahjuks on ta stepitaimena talvel niiskuskartlik. Ta vajab päikselist kasvukohta ja kohe peale vegetatsiooni lõppu varasügisest kuni varakevadeni katusena kividele asetatud eterniiditahvlit, mille alt tuul vabalt läbi puhuks.

 

Iseenda ja oma külaliste üllatamiseks tõeliselt kolaka üksikõiega sobiks kasvõi üks kuulsamatest pojengisortidest "Sarah Bernhardt". Pojengipõõsad on ilma õitetagi vaadeldavad tänu lopsakatele, tumerohelistele, nahksetele lehtedele.

 

Lõpetuseks anname aiale mõne nüansi eripärase kõrrepuhmaga. Olgu selleks siis niiskuslembene, võimas siidipööris (Miscanthus sp.) või kuivalembene, ebamaiselt graatsiline stepirohi (Stipa sp.) või viimase vindini elegantne sinihelmikas (Molinia sp.) - pilk jääb neile püsima pikaks ajaks. Salapära anname meie "troopikale" juurde paari sõnajalaga. Maarjasõnajalad (Dryopteris filix-mas) ja laanesõnajalad (Matteuccia struthiopteris) on kõrgemakasvulised ja probleemidevabad. Tarvidusel lisame lõhnapilve pundi lillhernestega (Lathyrus odoratus) ning tulise värvilaigu suure mungalillega (Tropaeolum majus).

 

Loomulikult on ülaltoodud valik vaid osa võimalikest lopsakaltkasvavatest või muul viisil "lõunamaistest" taimedest. Kuid kuna tingimuseks oli aia külmakindlus ja väikene hooldustarve, siis sai seekordne valik selline.

 

A: Jüri Annist, Calmia Istikuäri juhataja (2008)

 

Portaalist - Kontakt - Reklaam
Inkodu.ee (sisekujundus – sisustus - ehitus - aed) - E-post: info @ inkodu.ee
Kõik õigused kaitstud - inkodu.ee ®. Info kasutamine loata ei ole lubatud!
Facebook Linkedin Instagram Google