"Mitte minu tagahoovis" mentaliteet pärsib innovatsiooni

Eesti ehitussektor on tuntud oma konservatiivse lähenemise poolest uutele ideedele, tehnoloogiatele ja sektori üldisele arengule. Sageli valitseb "mitte minu tagahoovis" mentaliteet, kus innovatsiooni ja uusi lahendusi nähakse vastumeelsetena kartuses, et need toovad kaasa ebamugavusi ja liiga suuri riske. Selline suhtumine takistab sektori arengut ja pärsib konkurentsivõimet.

Maailm ei sure innovatsiooniga välja. Vastupidi -  just innovatsioon on see, mis hoiab meid konkurentsis ja aitab meil leida uusi lahendusi vanadele probleemidele. IT-maailmas on see eriti ilmne. Uute programmeerimiskeelte ja tehnoloogiate pidev teke sunnib ettevõtteid kohanema ja arenema, viies edasi nii enda, kui ka konkurentide arengut. Need, kes seda ei tee, jäävad  „rongist“ maha ja kaotavad turuosa. Vaid alles 19 aastat tagasi nägime Skype sündi, mis tõi endaga kaasa tohutu arengu videokõne valdkonnas ning kommunikatsioonis üldiselt. Seda ei takistatud, pigem nähti   tohutut   potentsiaali   ülemaailmse   arengu   jaoks.  

Ehitussektoris   on   aga innovatsiooni   tempo   tunduvalt   aeglasem. Uute   materjalide   ja   tehnoloogiate kasutuselevõtt on sageli keeruline ja aeganõudev protsess, sõltudes eelkõige keerukatest regulatsioonidest ja standarditest. Ajaga on hooned muutunud palju keerukamateks ja targemateks, kuid sellest hoolimata pole nende elukaare protsess kordades aeglustunud. Seda just tänu innovaatilistele lahendustele.

Üha enam ettevõtteid hakkab aru saama, et innovatsioon on ellujäämiseks hädavajalik. Otsitakse uusi lahendusi, mis aitaksid muuta ehitus- ja projekteerimisprotsesse kiiremaks, efektiivsemaks ja säästlikumaks. Just see on ka innovatsiooni eesmärk.

Ehitussektori innovatsioon ei ole pelgalt uute tehnoloogiate kasutuselevõtt. Ehitise elukaare ettevõtete ühiseks eesmärgiks peaks olema kvaliteetse teenuse pakkumine, seejuures on olulisel kohal ka uute mõtte-ja lähenemisviiside omaks võtmine. Ettevõtted peavad olema avatud uutele ideedele ja valmis katsetama uusi suundi. Peame aru saama, et uue peale kasvava põlvkonna mentaliteet ei ole enam „teeme nii nagu viimased 100 aastat“. Paratamatult on just see põlvkond varsti innovaatilisemate ettevõtete eesotsas ning seeläbi sektoris tellija ja spetsialisti rollis, väärtustades hoopis teisi põhimõtteid, kui olid Nõukogude ajal. Vanast mudelist kinni hoidmine ei too enam kasu ning isegi rohkem kui lääne suunas tuleks hakata meil vaatama põhjanaabrite poole ning võtta eeskujuks seda, kuidas sealsed ehitussektori ettevõtted majandavad.

"Mitte minu tagahoovis" mentaliteet ei ole enam jätkusuutlik. Oleme jõudnud hetke, mil koostöö tuleks sättida   tähtsamaks, kui  isekus ja ebaratsionaalsus. Ehitussektor   vajab innovatsiooni, et püsida konkurentsis, edeneda ning aidata parandada ka ühiskonna üldist elukvaliteedi taset. Ettevõtted peavad ületama oma hirmud ja olema valmis muutusteks. Ainult nii saab ehitussektor saavutada oma täieliku potentsiaali.

Innovatsioon ei ole oht, vaid võimalus. Ehitussektoril on potentsiaali muutuda innovaatiliseks ja edukaks valdkonnaks, pakkudes ühiskonnale tehniliselt tugevaid ja protsesse kiirendavaid lahendusi.

A: J. Liivrand
"Mitte minu tagahoovis" mentaliteet pärsib innovatsiooni