Kas rohepööre välistab võimaluse ehitada palkmaja?

Tänapäeva energiatõhususe nõuded seavad eesmärgiks A-energiaklassi, nullenergia kontseptsiooni ja taastuvenergia kasutamise. Maja peab tarbima vähe, olema tihe ning tehnoloogiliselt nutikas. Kuid kas kõige selle juures on jäetud tähelepanuta see, millest maja üldse ehitatakse? Ehk siis, kas me vaatame ainult seda, mis juhtub pärast maja valmimist, aga mitte seda, mida see õigupoolest maksab loodusele enne, kui küttearved vähenema hakkavad?

Miks palkmaja ja A-klass omavahel kokku ei sobi?

Traditsiooniline palkmaja on ökoloogiline, hingav ja enamasti kohalikust puidust. Seda peetakse paljude jaoks ideaaliks – soojapidav, vastupidav, visuaalselt kaunis ja keskkonnasõbralik. Ometi jääb see energiamärgise loogikas sageli B- või C-klassi. Selle põhjuseks on mitu tegurit: massiivne puit ei saavuta võrreldes mineraalvillaga nii madalaid U-väärtusi; energiatõhususe arvutus ei arvesta materjalide tootmisjalajälge ehk „embodied carbon“; ja palkseina lisasoojustamine on visuaalselt keeruline või vastuolus palkmaja loomuliku esteetikaga.

Nii tekibki vastuolu, kus madalama jalajäljega palkmaja saab kehvema energiamärgise kui A-klassi eramu, mille ehitusmaterjalid on tootmisel energiamahukad ja kaugelt transporditud.

Kas nullenergia maja on ikka roheline valik, kui selle jalajälg on alguses hiiglaslik?

Vipson Projekt OÜ juht Taavi Tuvike on käsitööpalkmaju ehitanud juba üle 30 aasta. Tema kogemus näitab, kuidas traditsioonilist ehitusoskust ja looduslähedast mõtteviisi survestavad ELi ühtlustatud normid:

"Ehitan palgi 50 km raadiusest, kohapeal töötleme ja kuivatame, kohalik inimene saab tööd. Aga rohepöörde loogika järgi justkui reostan, sest maja energiakulu pärast ei vasta A-klassi piiridele."

Tuvike viitab ka absurdsusele, kus näiteks maaoludesse planeeritud ahi võib viia energiaklassi alla, sest puudub elektriga töötav soojuspump. "Aga mis siis saab, kui elektrit ei ole?" küsib ta.

Vipsoni majad ehitatakse kuivas tootmiskeskkonnas, kuivast ja sertifitseeritud puidust, mis tagab vastupidavuse ilma keemilise töötluseta. See on elukestvalt vastupidav ja CO2-neutraalne lähenemine, aga jääb energiamärgise vaates vähemväärtuslikuks.

Elutsükli CO₂ – A-klassi peidetud pool

Tööstuslikult ehitatud „nullenergia“ majade konstruktsioonides kasutatakse sageli materjale, mille tootmine on energiamahukas ja suure CO₂ jalajäljega. Nende hulka kuuluvad:

• mineraalvill (klaasvill, kivivill), mille tootmiseks on vaja üle 1000 kraadi kuumust ja palju energiat
• vahtmaterjalid nagu EPS, XPS, PIR – naftapõhised, kõrge CO₂ jalajäljega ja raskesti ümbertöödeldavad
• liimpuit (nt CLT, glulam), mis sisaldab kemikaale, vaigupõhiseid liime ja vajab kuumtöötlust
• betoon, eriti alusplaatides, kus tsemendi tootmine moodustab ligi 8% maailma CO₂ heitest
• metallkarkassid ja -ühendused, mille tootmine on samuti väga energiamahukas.

Kuigi selliste majade ekspluatatsioonikulu on väike, võib nende elutsükli CO₂ olla sageli suurem kui kohaliku palkmaja oma. Samas ei ole Eestis täna elutsükli hindamine (LCA) kohustuslik ja energiamärgis keskendub vaid kasutusaegsele kulule.

Lahendus algab tervikvaatest, mitte ainult tarbimisest

Kui eesmärk on päriselt keskkonda hoida, peaksime hindama mitte ainult seda, kui palju maja pärast valmimist energiat kulutab, vaid ka neid ressursse ja keskkonnamõju, mida nõudis selle ehitamine. Palkmaja puhul on see jalajälg kordades väiksem kui paljudel A-klassi majadel, mille ehituseks kasutatakse tööstuslikke ja energiamahukaid materjale.

Vipsoni Projekti palkmajade näitel on lahendus lihtne – kasutada kohalikku puitu, hoida tootmine kuivas ja energiasäästlikus keskkonnas, vältida kemikaale ning tagada soojusallikas, mis ei sõltu ainult elektrist. Kui sellise maja aastane energiakulu on veidi suurem kui A-klassi majal, on see hind, mille eest säilib looduslähedus, tervislik sisekliima ja ajas kestev väärtus.

Palkmaja saab vastata ka tänapäevastele nõuetele, jäädes oma olemuselt puiduseks ja ehedaks. Vipsoni ehitatud majad saavutavad energiamärgise B (või C+) ja vastavad kõigile kasutusloa nõuetele, kui:

• lisada taastuvenergia lahendused (nt päikesepaneelid)
• kasutada kolmekordseid ja soojust peegeldava kattega aknaid (Uw ≤ 0,9 W/m²K)
• tõhustada katuse ja põranda soojustust
• paigaldada soojustagastusega ventilatsioonisüsteem.

Ehkki praegu hindavad määrused vaid energiakulu lõpptarbimises, on vaja süsteemi, mis arvestaks kogu hoone elutsüklit alates ehitusmaterjalide päritolust ja tootmisest kuni nende kasutamiseni maja ehituses. Nii saab ka palkmaja traditsioon jätkuda ja areneda, mitte kaduda bürokraatiasse.

Seda kinnitab ka Vipsoni 2025. aasta Puitmajaliidu konkursil nomineeritud tahutud palkseintega väikemaja, mis näitab, et palkmaja ei ole kaduv kunst, vaid ajas kestev ja looduskeskkonda sulanduv tulevikulahendus, kui seda lubatakse.

Loe põhjalikumalt: palkmaja ehitusprojekti kirjeldus

Samuti on Vipson pälvinud tunnustust ka varasematel aastatel. Näiteks sai auhinna Norra mägedesse ehitatud palkmaja, mis pälvis hinnangu kui suurepärane näide keerulistesse tingimustesse sobivast, looduskeskkonda sulanduvast ja kestlikust ehituslahendusest.

Teemat kokku võttes – rohepööre ei tohiks tähendada rohepesu, kus üht lahendust eelistatakse määrustes ja toetustes, samas kui teist, veelgi loodussõbralikumat lahendust marginaliseeritakse.

Palkmaja tellija on teadlik inimene. Ta otsib terviklikkust, puitu, lihtsust ja vastupidavust. Selline kodu väärib võrdset kohtlemist ka energiamärgiste loogikas.

Vipson Projekt näitab, et see on võimalik. Ja et palkmaja ei pea kaduma.

A: Inkodu.ee (J. Rohtsalu)