Ronitaimede plussid ja miinused

Tõeliste ronitaimede sortiment ei ole eriti rikkalik. Igal on omad plussid ja miinused. Ehk aitab järgnev teid valiku tegemisel.

Südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta) - on paljude arvates üks pilkupüüdvamaid ronitaimi. Suvel värvuvad isastaimede mõningane osa lehti poolenisti hõbejasvalgeks, teine osa roosaks. Värvumine on intensiivsem päikese käes.Värvumine erineb aastati. Liigne väetamine lahjendab lehtede koloriiti. Südajas aktiniidia kasvab kindlasti 5 m kõrguseks, mõnede teadete kohaselt ka isegi kuni 10 m - ni. Ta jätab alati sümpaatselt "kammitud" mulje. Väikesed, valged, kuid tugeva ja meeldiva lõhnaga õied avanevad juunis. Talle sobib päikseline kasvukoht, kuid juured tahaksid meelsasti olla jahedas mullas. Lepliku taimena on siiski nõus kasvama ka üsna varjulises kohas.

Südaja aktiniidia puuduste hulka tuleb arvata fakt, et ta on kahekojaline taim. Isastaimede lehed on kenasti värvilised, emastaimedel aga vaid rohelised. Istutades ühe isastaime kohta 1...3 emastaime võime sügisel maiustada tammetõrutaoliste magusate viljadega, mida on hellitavalt põhjamaade kiivideks kutsutud. Paraku vajavad mitu taime palju ruumi ja ilusad kirjud lehed on ikkagi vaid isastaimedel. Eksootiliste viljade fännide tarvis on aretatud ka ühekojalisi kloone. Puuduste poolele tuleb kanda ka asjaolu, et südajas aktiniidia on laisavõitu kasvaja, eriti esimestel kasvuaastatel. Ta vajab spetstoestust, mille ümber oma võrsed keerutab. Vahel tuleb võrseid suunata, muidu keerduvad mitmed omavahel kokku ja tekib liigtihe "köis". Mõõdukas kärpimine ergutab kasvu ja hargnemist. Liigne tagasilõikamine pärsib kasvu. Noortaimede puhul tuleb jälgida, et kassid aktiniidiate lõhnast hulludes neid puruks ei püherda ning välja ei kraabi.

Kuigi puuduste lõik kopsakam sai, on südajas aktiniidia siiski igati asjakohane ja soliidne ronitaim.

Suurelehine tobiväät (Aristolochia macrophylla) - on silmatorkavalt suurte lehtedega ( läbimõõt kuni 30...40 cm) ronitaim, kes võib sirguda kuni 8 m pikkuseks. Tema pruunikad õied on vägagi kummalised- meenutavad kõverat pisikest piibukest. Paraku on õisi vähe ja neid tuleb lehtede seast lausa otsida. Kasvab päikese käes kuni poolvarjus.

Lopsakad lehed võivad tugevate tuulte ja vihmadega kannatada saada. Vajab täiendavat sidumist. Suurelehist tobivääti on raske paljundada, mistõttu on istikud kallid ja neid on üldse harva saada.

Harilikku tselastrit (Celastrus scandens) - on rahvasuus kutsutud puukägistajaks. Ta keerutab oma sitked võrsed tihedalt ümber toe või puutüve. Noor puu võib sellise "kallistuse" rüpes kiduma jääda. Ta kasvab kuni 10 m kõrguseks. Tal on sireli lehtedega äravahetamiseni sarnased lehed ja mittemidagiütlevad rohekad õied. Sügisel kaunistavad tselastrit kollased viljad, millel hiljem tulevad nähtavale korallpunase kattega mürgised seemned. Kasvab päikeselisel kuni poolvarjulisel kasvukohal. Katab edukalt vanade puude paljaid tüvesid.

Paraku on harilik tselaster jällegi kahekojaline taim, seega üksikuna kasvades me sügiseti tema erksavärvilisi vilju ei näe. Rohkem peaks aeda sobima ümaralehise tselastri (C. orbiculatus) ühekojaline vorm. Kuigi harilikku tselastrit peetakse väga vähenõudlikuks taimeks ei taha ta siiski edeneda liialt varjulises ja kehva pinnasega kasvukohas.

Elulõngad (Clematis sp.) - on väga armastatud ronitaimed. Nende erinevaid liike ja sorte on tohutul hulgal. Nii saame valitud kohale kerge vaevaga tekitada täpselt vajaliku kõrgusega ja õievärviga laigu. Erinevate taimede kõrgused varieeruvad väga laialt - 0,6 m kuni 10 m-ni. Suureõielistel sortidel puudavad vaid kollased õietoonid, väikeseõielistel on needki olemas. Leidub ka lõhnavaid sorte.Väga paljudel sortidel tuleb sügisel taime maapealne osa tagasi lõigata - nii ei jää talveks võrsete üsna näotut pusa tuule ja pakase räsida. Elulõngade plusspoolel on vaieldamatu fakt - teisi nii pikalt ja rikkalikult õitsevaid taimi on raske Eesti oludes leida.

Kahjuks on puuduseidki elulõngadel üksjagu. Kaalukaimaks on vajadus suureõielisi sorte talveks katta. Juurte kaitseks taimele sügisel pealekallatav ämbritäis mulda, komposti või liiva ning mõned kuuseoksad ei ole küll eriti vaeva nõudev katmine, kuid siiski hädatarvilik tegevus, milleta taim võib saada talvekahjustusi. Raskem on katta neid liike ja sorte, mis õitsevad eelmise aasta võrsetel- seega nende võrseid sügisel ei lõigata tagasi ja nad tuleb tugede küljest lahti võtta ja maha painutada. Viimaste hulka kuuluvad alpi- (C. alpina), suurekroonilise- (C. macropetala), laiaõielise- (C. patens) ja mägielulõnga (C. montana) sordid. Kuna elulõngad vajavad sügavalt haritud viljaka pinnasega kasvukohta, siis sageli ei taha nad edeneda maja seina äärde istutatuna. Vundamendi ümbrus täidetakse enamasti liiva ja/või killustikuga ning selline lahja ning kuiv pinnas on elulõngadele vastuvõetamatu. Nad ei talu ka olukorda, kus päike soojendab nende juurte ümber oleva mulla liialt kuumaks. Elulõngad armastavad juurte ümber jahedat pinnast. Õitele otse "näkku" paistev lõunapäike pleegitab nad üsna ruttu plassiks. Tõsiseks puuduseks loetakse ka seda, et õied moodustuvad massiliselt taime ülaosas. 2...3 m kõrgusel taimel jääb allapoole ligi 1,5 m õitevaba ruumi. Soovitatakse istutada lähestikku mitu erineva kõrgusega sorti, siis katavad madalamad oma õitega kõrgemate igava alaosa. Elulõngade puhul tuleb arvestada ka asjaoluga, et kui lõikasime taime tugevasti tagasi, siis kevadel on tema kasvukoht praktiliselt tühi - noored võrsed stardivad ju mulla pinnalt. Kiiremini täidavad ruumi need elulõngad, mida me sügisel tagasi ei lõiganud. Mahapainutatud varred tuleb uuesti tugedele kinnitada ja puhkevad uued lehed annavad juba kevadel rohelise katte. Elulõngade puhul tuleks võrseid mõne nöörijupiga täiendavalt tugede külge siduda. Nende lehemass on sedavõrd lopsakas, et tugevam tuul ja vihm võivad taime tugede küljest lahti rebida. Noorte elulõngade puhul tuleb jälgida, et teod võrseid nahka ei paneks (eriti kevadel). Teod rikuvad esimesel võimalusel ka elulõngade õisi.

Roniv hortensia (Hydrangea anomala subsp. petiolaris) - on järjest enam populaarsust koguv ronitaim. Ronijuurte abil suudab ta aluse külge väga tugevasti kinnituda. Järeleaitamist ta selles valdkonnas ei vaja. Tema omapärased rohekasvalgete õitega õisikud puhkevad juulis. Roniv hortensia suudab oma nime vääriliselt ronida kuni 10 m kõrgusele. Ta kasvab üsna edukalt poolvarjulises kohas ja isegi varjus. Siiski kehtib reegel - mida varjulisem, seda vähem õitseb. Sarnaselt elulõngadele ei talu ta juurte ümber päikesest liialt soojendatud pinnast.

Paraku on roniv hortensia esimestel aastatel üsna aeglane kasvaja. Noorena vajavad võrsed kärpimist. Vastasel korral ei pruugi kujuneda ühtlaselt katvat võra. Ta on pinnase suhtes kapriisne. Ta armastab sügavalt haritud, piisavalt niisket, viljakat ja jahedat pinnast. Muld ei tohi olla liiga nätske. Sellist pinnast on talle ehitise vundamendi ääres raske tekitada. Taime poolt pakutav värvigamma on askeetlik - rohelised ovaalsed lehed, valged õied - ja kõik. Õied ei lõhna. Kuival suvel vajab kastmist.

Kuslapuud (Lonicera sp.) - on läbi aegade olnud paljude lemmikuks. Nad lehtuvad kevadel esimeste hulgas, kasvavad kiiresti. Õied on pilkupüüdva kujuga elevandiluuvalgest, üle roosade-oranžide toonide kuni punaseni. Lõhnav kuslapuu (L. caprifolium) on võimeline õhtuti tekitama tõeliselt võimsa lõhnapilve. Kuslapuud on jõulise kasvuga - enne 5 m nad pidama ei saa, mõned liigid kasvavad 10 m täis. Sügiseti kaunistavad taimi oranžid, punased kuni mustad viljad. Nad ei ole mullastiku suhtes väga valivad, kuid liialt kuival ja lahjal pinnasel ei edene.

Täiskasvanud kuslapuud jätavad pisut metsistunud mulje. Vananedes laasub taime alumine (tüveosa) näotult paljaks. Taim vajaks regulaarset noorendamist üsnagi resoluutse tagasilõikamisega. Kuslapuud vajavad tuge, mille ümber ennast keerutada. Siledal seinal nad ronitud ei saa. Mitmed nägusad kuslapuud on siiski liialt külmaõrnad: Browni kuslapuu "Fuchsioides" (pooligihaljas) talub kuni -120C, väänduv kuslapuu "Graham Thomas" (vaskkollased õied) kuni -180C, L. tragophylla  (puhaskollased õied) samuti kuni -180C.

Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia) - omab mitut tugevat plussi: ta on väga vähenõudlik, ta talub üsnagi varjulist kasvukohta, tal on väga ilus kärtspunastes toonides sügisvärv ja ta ronib kõrgele (kuni 18 m) ning katab suuri pindu. Säravam sügisvärv tekib siiski päikese käes. Engelmani metsviinapuul (P. var. engelmannii) on köitraagude otsas laiendid ("iminapad"), mistõttu ronib ta tunduvalt iseseisvamalt.

Miinuste hulgas tuleb eelkõige nimetada asjaolu, et metsviinapuu lehtub kevadel väga hilja. See puudus on sedavõrd paratamatu, et me ei saa seda kuidagi mahendada. Metsviinapuu õied on väikesed, kobaras, mittemidagiütlevad. Sügisel valmivad sinakasmustad, väikesed viljad, mida linnud väga armastavad mekkida. Degusteerimise käigus aetakse palju vilju maha, need määrivad ja risustavad plaadistatud aiateid. Pruukosti võtvate lindude pidev sädin võib osutuda tüütavaks. Kolmetipuline metsviinapuu (P. tricuspidata), kelle sügisvärvi eriti hinnatakse, on Eesti kliimale siiski kaheldavalt külmaõrn.

Roniroosid (Rosa sp.) - on kaheldamatult ilusad oma tohutu hulga õitega. Aretatud on lugematul hulgal sorte, väga paljud nendest on lõhnavate õitega. Roniroosid nõuavad viljaka pinnasega päikeselist kasvukohta. Muld ei tohiks olla happeline, pigem tuleb kasuks puutuha või kustutatud lubja lisamine istutusauku.

Rooside põhiprobleemiks on nende külmakartlikkus. Kuigi käsiraamatutest võib leida mitmeid sorte, mille vastupidavus külmale olevat kuni -290C, ei ole nad meil laiemat levikut leidnud. Ilmselt kannatavad mitmed nendest tõsist talvekülma vaid siis, kui nad on suvel pikalt kuuma saanud. Sõnaga - nad vajavad kontinentaalsemat kliimat kui meil neile pakkuda on. Arvatavasti on üks külmakindlamaid roniroose suurte, punaste, topeltõitega "Flammentanz", kes kasvab kuni 5 m kõrguseks ja vanemas eas ei vaja katmist. Pisut-pisut õrnemad on heleroosade pooltäidisõitega "New Dawn" ja pisikeste, punaste täidisõitega "Excelsa". Viimatinimetatud sirguvad kuni 3 m-ks.

Mitmed teised levinumad sordid (" Golden Olymp", "Heidelberg", "Illusion", "Rosarium Uetersen", "Sympatie") - on enamasti ilusamate õitega, kuid vajavad siiski talvekatet. Pealegi pole nad selged ronijad - nad moodustavad tugede najale vaevu inimesekõrguse põõsasja mütsaku. Talveks tuleks võrsed tugede küljest lahti päästa, alla painutada ja katta. Pikkade, okkaliste võrsetega rassimine ei kujuta endast meeldivat tegevust.

Viinapuud (Vitis sp.) on mahedama kliimaga aladel väga populaarseteks ronitaimedeks. Meil peavad hästi vastu amuuri viinapuu (V. amurensis) ja kallas-viinapuu (V. riparia). Esimene neist kasvab 6...10 m kõrgeks, tema suured lehed värvuvad sügisel purpurseks ning täiendavaks kaunistuseks sügisel on hapud mustad viljad. Kallas-viinapuu kasvab samuti kuni 10 m kõrguseks, tema lehed on ererohelised ja marjad peaaegu mustad. Harilikku viinapuud (V. vinifera) on viinamarjade saamise ahvatluses ajast - aega proovitud Eestis kasvatada. Paremini on see õnnestunud külmkasvuhoones või siis vähemalt hästi päikselisel ja tuulte eest varjatud kasvukohal. Tasapisi on levima hakanud vägagi külmakindlaid sorte. Nende marjad on küll üsna väikesed, kuid üllatavalt maitsvad.

Viinapuude suureks miinuseks on nende hiline lehtumine. Sordiviinapuude kasvatamine nõuab üsna oskuslikku ja regulaarset lõikamist. Kasvukoht peab olema väga soe ja päikseline ning viljaka pinnasega.

Rohtsed ronitaimed ehk püsikliaanid - on sellised ronijad, kelle maapealne osa talveks ära kaob ja kes igal kevadel pöörase kiirusega kõrgusesse sööstavad. Solistiks selles ansamblis on kindlasti harilik humal (Humulus lupus, vaata allpool pildil). Peaaegu silmnähtavalt edenedes jõuab ta suvega sirguda 6m kõrguseks. Tema meelispaigaks on mitte liialt hämar, niiske, viljaka pinnasega puudealune. Lustlikult keerutab ta siis ennast päripäeva tüvesidpidi kõrgustesse. Tal on ilusad, sügavalt lõhistunud lehed, omapärased õied ja toredad humalakäbid. Paraku on ta kahekojaline taim - seega vajame taas isastaimele seltsiks 1...3 emastaime. Soodsas kasvukohas võivad kergesti metsistuda ja muutuda tüütuks. Võimatu on aru saada kus täpselt paikneb üks või teine taim. Pikad, hargnevad risoomid lähevad kiiresti sassi.

Siia rühma kuulub üks asjalik õitseja, keda rahvasuus püsilillherneks kutsutakse, aga kelle õige nimi on laialehine seahernes (Lathyrus latifolius). Kasvab inimesekõrguseks ja õitseb rikkalikult valgete või lillakasroosade õitega. Õied ei lõhna. Talle sobib päikseline kasvukoht. Mullastiku suhtes ei ole tal erisoove. Hoopis tundmatum on siniseõieline, kuni 3...4 m-ni roniv Hemsley käoking (Aconitum hemsleyanum). Tavalisest käokingast tundub ta hõredam, sihvakam. Ta lehed ja õied paiknevad varte küljes hoopis suuremate vahedega. Kumbagi viimatinimetatud taimega erilisi probleeme ei teki.

Ängislill (Thladiantha dubia) - talvituma jäävad tavalist kartulit meenutavad mugulad. Kui mugulaid on piisaval hulgal, siis katab ta suve keskpaigaks näiteks ühe lageda ja näotu seina ühtlase, lopsaka lehemassiga. Lehtede vahelt piiluvad välja väikesed kollased õied. Kaugelt vaadates tundub, et tegu on nöörepidi üles kasvatatud kurgitaimedega. Vajab päikselist kasvukohta. Pisut ebamugavaks võib osutuda asjaolu, et mugulad tekivad pikkade nn. stoolonite tippudesse. Kui ängislille kasvukoht on range piirdeta (vundament, aiatee), siis võime teda järgmisel aastal leida kasvamas täiesti ootamatus kohas. Ängislille saame paiksemaks sundida, kui sügisel või varakevadel mugulad üles otsida ja ritta kohendada.

Autor: Jüri Annist
Calmia Istikuäri OÜ juhataja, 2009