Inspiratsioon ja kontaktid - sisekujundus, sisustus, ehitus, aed!

Püsilillede seltskonna suured ja vägevad

Püsilillede seltskonna suured ja vägevad
Püsilillede maailm on äärmiselt mitmekesine. Selle esindajad võivad olla sedavõrd miniatuursed, et harjumatul silmal on neid raske märgata ja nendele tuleb eraldi tähelepanu juhtida.

Hiigelkasvu püsilillede puhul sellist probleemi ei ole. Enamasti märgatakse neid kaugelt ja hüüatatakse tahtmatult: "Oi! Mis taim see küll on?". Hiiglastel on lihtsalt kõike justkui natuke liiga palju - nende kõrgus on piisav, et nende vaatlemiseks ei pea kummardama; neil on kas jahmatavalt palju või väga suuri ja omapäraseid õisi; nende suurest hulgast lehtedest jätkub, et tekitada aeda üks tõsiseltvõetav  kujunduselement. Gigandid on reeglina väga pikaealised. Nad paljunevad piisavalt aeglaselt, et mitte muutuda aia nuhtluseks. Ega loomariigi vägevad - elevandidki  - poegi kümnete kaupa korraga ilmale too. Kõrgekasvulistele püsililledele on keeruline kogemata peale astuda ja usin muruniitja juhib hoolikalt oma niiduki ümber lille, et mitte  kallile masinale häda teha.

Paraku on neil vägevail lilledel ka omad nõrgad küljed. Nad peavad igal kevadel n.ö. nullist alustama ja väga ruttu sirguma, et lühikese suve jooksul jõuda õitsele puhkeda ja püüda seemneidki valmis saada. Kiireks ja lopsakaks kasvuks läheb tarvis viljakat ja piisavalt niisket mulda. Kehvas ja kuivas pinnases jäävad nad kängu. Kiduraksjäänud hiiglane on hale vaatepilt. Paljud hiiud on tuule- ja vihmaõrnad. Nende vägev puhmik on tuulele heaks märklauaks ümber lükata. Ka asine vihmasagar  saab sama tööga hakkama. Usinal aednikul ei jää muud üle, kui taime - Koljati kõrvale tugikepid lüüa ja ta nende vahele nööriga ära toestada.

Kui aias tüse kiht viljakat mulda ootamas, oleks patt kõrgekasvulistest püsililledest loobuda.  Suurekasvulisi püsikuid on piisavalt palju - jätkub igale maitsele. Alljärgnevas väikeses valikus on nägusad püsililled, kellele otsavaatamiseks pean pilgu üles suunama olgugi, et olen ligi 190 cm pikk.

Aedheleeniumi  (Helenium×hybridum) sordid on aretatud mitmete heleeniumiliikide ja sortide ristamisel. Paljud sordid ("Crimson Beauty", "Moerheim Beauty" (allpool fotol 1-ne), "The Bishop" , "Butterpat" jne.) on üsna madalad. Nende kasv  ulatub vaid 60...100 cm-ni. Kuni poolteise meetrini sirguvad "Bruno" (allpool fotol 2-ne),  "Kanaria", "Baudirektor Linne", "Goldrausch". Julgelt 2 m kasvab "Superbum Rubrum" hoolimata sellest, et teatmeteosed annavad üksmeelselt tema kõrguseks vaid kuni 150 cm. Suve lõpul kattub puhmik sadade (kui mitte tuhandete) korvõisikutega (korvikutega), mis sarnanevad karikakra omadega, kuid kroonlehed on sügav telliskivipunased. Õitsemise ajal on taim äärmiselt pilkupüüdev. Kujutlege vägevat 2 m kõrgust ja 1 m laiust mütsakat , mis madala suvelõpu päikese kiirtes ruskelt punetab ja mille ümber hõljub igat masti putukaid, kes nektariga maiustamiseks kohale on lennanud. Heleeniumi juurde võib ennast hulgaks ajaks unustada jälgimaks õisikute ja mitmevärviliste liblikate sillerdamist. Sama kõrgeks kasvab meie aias ka kollaseõieline sort "Gartensonne" (allpool fotol 3-s) .

Püsililled
Püsililled


Kõrgeid heleeniume tuleb toestada ja varjata nende õitsemise ajaks alt paljanevaid varsi. Näiteks võiks "Superbum Rubrum" `i ümber istutada kõrgekasvulisi valgeid astreid. Sarnaselt astritele on ka heleeniumid väga hinnatud lõikelilled. Heleeniumid armastavad päikest. Nad ei seemenda ega lähe ka juurevõsude abil rändama.

Kämmalrabarber (Rheum palmatum, allpool fotol) on tõeline hiid. Tema kasv ületab soodsates oludes 2,5 m. Tema vägevate, tumeroheliste lehtede läbimõõt ulatub 1 meetrini. Sort "Atrosanguineum" moodustab juunis kaugele paistva, tiheda, roosa kuni tumeroosa õisikuküünla. Efekti lisab veel asjaolu, et rabarbri õisik on loomult selline mittepõhjamaine, natuke isegi ebamaine.   Kämmalrabarber toob aeda troopikale omast lopsakust. "Atrosanguineum" ´i noored lehed on purpurse jumega. Vananedes kaob punane varjund lehtede pealmiselt poolelt ja jääb püsima üksnes alumisel küljel. Sordi lehtede ja õite värv on laiades piirides varieeruv sõltudes tugevasti paljundusmaterjali kvaliteedist. Tõsiselt viljakas mullas moodustab harilik rabarbergi inimesekõrguse õisiku, mis hoolimata oma plassist kollakas-rohekast värvist ikkagi pilkupüüdev on. Kasvurammu andmiseks tuleks kämmalrabarbri kasvukohale kaevata üsna lai ja sügav auk ning täita see köögijäätmete, riisutud lehtede, niidetud muru, sõnniku ja mullaga. Kihtide vahele võiks visata lisaks ka veel puutuhka ja superfosfaati. Erinevalt heleeniumist ei vaja kämmalrabarber toestamist, aga sarnaselt talle armastab päikest ja ei muutu kunagi aia nuhtluseks. Ta sobib nii soolotaimeks kui ka foonile.

Püsililled
Püsililled



Kobarpeadegi (Ligularia sp., allpool fotol) seast on selekteeritud mitmeid vorme (L. dentata "Othello" ja "Desdemona") ning saadud hübriide (L. dentata×L.veitchiana " Gregynog Gold"), kelle õied on sügavkollasemad (oranzhimad) ja lehed rohkem või vähem purpursed, kuid kelle kasvus puudub liikidele omane jõulisus ja lopsakus. Seetõttu kaldub minu sümpaatia sihvakaid ja graatsilisi õieküünlaid kandvate, inimesepikkuste Wilsoni (L. wilsoniana), Veitchi (L. veitchiana) ja siberi (L. sibirica) kobarpea poole. Nimetatud kobarpead on sarnased nagu kolm tilka vett. Neile sekundeerib Przhevalski kobarpea (L. przewalskii), erinedes silmnähtavalt oma sõrmjalt lõhestunud lehtedega. Kõigil neil on augustis-septembris pikad, püramiidsed, arvukate kollaste korvikutega õisikud. Hoopis madalam, vaid meetrine, kuid lopsakalt laiuv, nagu mõnusalt kerkiv tainas, on hambuline kobarpea (L. dentata). See "paksuke" jääb seekordse teema tarvis natuke lüheldaseks, kuid kui kujundus vajab pakatavat optimismi on hambuline kobarpea igati asjakohane taim.  Tema lamedates õisikutes sügavkollased korvikud lisavad päiksekulda sügisesse kalduvasse aeda.

Püsililled
Püsililled


Kobarpead reeglina tuge ei vaja, neid tuleb kaitsta tigude eest. Kobarpeade olemasolul hulluvad teod uskumatult laial alal nende ümber ja tormavad üksmeelselt vaeseid kobarpäid järama. Ettenägelikul aiapidajal on metaldehüüdi graanulid kobarpeade laiade lehtede alla vihma eest varjule mullale puistatud ja taim hakkab töötama väga efektiivse teopüünisena. Kui lehtedele auke tekib tuleb mürki lisada, kui lehed kasvavad puutumatuna on lähikonnas olnud teod rännanud taevastele rohumaadele ja kõik ümber kobarpea kasvavad taimed on teoohust vabad.

Autoriteetsete kirjandusallikate üksmeelsel väitel eelistavad kobarpead poolvarjulist kasvukohta. Eesti oludes kasvavad nad siiski päikese käes lopsakamaks, kui varjulisemal kohal. Eelduseks on muidugi, et muld on loomuldasa mõnusalt niiske. Kobarpeade kasvukoht võiks olla tuulte eest varjatud. Tugev tuul räsib ära nende suured dekoratiivsed lehed.

Lõhislehine päevakübar "Goldball" (Rudbeckia laciniata, artikli päises oleval fotol) on vana tuntud talulill. Teda on hellitavalt talijorjeniks kutsutud. Juulist septembrini kaunistab ta aeda 7..9 cm läbimõõduga kuldsete kerakujuliste täidisõitega. Kuna samal ajal õitsevad ka jorjenid, siis võikski  lõhislehise päevakübara ette istutada nende madalamakasvulisi sorte. Jorjenid varjavad oma tiheda lehestikuga kahemeetrise "Goldball"´i alt paljapoolseid varsi. Värvigammalt sobiksid hästi näiteks pronksjad jorjenid.

Lõhislehine päevakübar on vähenõudlik lill - ta puhmik laieneb üsna tempokalt, kuid terava labida abil saab teda hoida ettenähtud piirides; ta ei lase umbrohtudel ennast lämmatada (ta kasvab nendest lihtsalt kõrgemaks), ta ei vaja rikkalikuks õitsemiseks regulaarset väetamist, ta on suurepärane lõikelill. Varred on arvukatest õitest sedavõrd koormatud, et vajavad toestamist.

Harilik kitse-enelas (Aruncus dioicus,
allpool fotol 1-neon teine ammune ja hinnatud pikakasvuline tuttav. Moodustab tiheda inimesekõrguse puhmiku, mida juunis-juulis kaunistavad kuni 50 cm pikkused õisikud. Neid nn. kaharaid liitpööriseid moodustavad mustmiljon tillukest elevandiluuvärvi õit. Kitse-enela õisikuid kasutatakse lõikelillena ja kuivatatuna. Harilikust kitse-enelast saab ritta istutatuna moodustada heki. Seda hekki pole tarvis pügada - ta lõigatakse sügisel lihtsalt mulla pinnani maha. Kevadel alustab kitse-enelas elavtara moodustamist n.ö. nulltsüklist ja juuni alguseks on kõrgus käes, jääb üle vaid õide puhkeda. Kogu see areng on väga kiire ja atraktiivne. Jõuliselt sirguvad kahelisulgjad tumerohelised lehed on tasakaalustatud õrna moega õisikutega.

Harilik kitse-enelas on täiesti iseseisev taim - tugesid ei vaja, ülemäära laiutama ei hakka, pidevat poputamist ei nõua. Eelistab päikest, kuid kasvab hästi ka üsna varjulisel kohal.

Püsililled
Püsililled


Pikalehine karusõrg (Acanthus longifolius, eelneval fotol 2-ne) on vastupidiselt eelmistele väga vähetuntud. Tema kõrgus jääb küll alla mehe kasvule, ulatudes tsipa üle 1,5 m, aga ta on sedavõrd omapärase olemisega lill, et ta väärib ikkagi liigitamist püsilillekogukonna vägevate hulka. Karusõrgasid on pikalehise kõrval teisigi. Nad on madalamakasvulised, aga ikkagi  väga meeldejäävad ja väärivad aias esinduslikku kohta.

Nende juurmised lehed on pikad, sulgjalt lõhistunud ja väga dekoratiivsed. Huuljad õied puhkevad pika varre küljes juulis. Kimalased armastavad õite seest toitu otsida. Nad vajutavad osavalt õie lahti, poevad sisse ja müttavad seal hulk aega enne, kui välja tulevad ja uuele õiele lendavad. Karusõrg on hea lõikelill ja sobib ka kuivatamiseks.

Karusõrad armastavad päikselist (kuni poolvarjulist) kasvukohta. Nad taluvad halvasti talvist liigniiskust. Tugesid nad ei vaja. Liigset vohamist pole tarvis karta. Neil on pikad juured ja neid on tülikas ümber istutada.

Tugev rohtlaliilia (Eremurus robustus,
juures oleval fotol) on kirjeldatud taimedest pikim. Vägeva õisiku tipp paikneb soodsal kasvukohal 3 m kõrgusel. Ta väärib igati tshempioni tiitlit. Paraku on ta pisut pirtsakas, ent rekordimeestele antakse mõndagi andeks, anname meiegi - täies kasvujõus rohtlaliilia on vaatamist vääriv  Looduse looming. Tema õisiku vars sirgub nii kiiresti, et tundub, nagu oleks tema pikenemine pingsal vaatamisel silmaga näha. Õisiku õitega osa pikkus ulatub meetrini ja selles on mitusada roosakasvalget tähtjat õit. Pärast õitsemist (juunis-juulis) jäävad õisikut kaunistama rangelt kerakujulised rohelised viljad.Tema lehekodarik meenutab agaavi oma.  Aednikud paigutavad ta sibullillede hulka, sest mullas paikneb tal väga omapärase kujuga paksenenud risoom, mis on ehmatavalt sarnane vetesügavuste hirmu kaheksajalaga.

Püsililled
Püsililled


Tugeva rohtlaliilia kodukoht on Kesk-Aasia steppides. Seega tuleb talle siingi pakkuda maksimaalselt päikselist kasvukohta ja talvel ilma lörtsi ja vihmata karget külma. Kuivemaks talvitumiseks  tuleb talle ajutine katus (eterniiditahvel) peale panna. Katus peab toetuma näiteks kividele, et tuul vabalt alt läbi puhuks ja maapinda kuivataks. Heaks kasvukohaks niiskuspelglikule rohtlaliiliale on künka lõunanõlv, millelt sadeveed kiiresti alla jooksevad ja mida päike tugevasti soojendab. Külma rohtlaliilia ei karda. Igaks juhuks võiks pikka õisikuvart tugikepiga toestada, kuigi stepis ei toesta teda keegi ja ta saab hakkama.

Tugeva rohtlaliilia kasvukoha ümber peaks olema ruumi, et teda saaks segamatult vaadata. Ansamblisse sobivad madalad padjandtaimed, kes ei varja oma sihvakat solisti .

Verev vesikanep (Eupatorium purpureum,
allpool fotol) sobib tänu oma tihedale ja soliidsena tunduvale puhmikule varjama mõnda näotut objekti. Kasvab kuni 2 m kõrguseks. Ei vaja tugesid, ei seemenda, ei aja juurevõsusid.

Püsililled
Püsililled


Vereva vesikanepi varred on jäigad, punakad. Lehed paiknevad varte küljes korrapäraselt lausa mulla pinnalt alates. Järelikult ei ole tema puhul tarvilik  palja alaosa varjamiseks meetmeid rakendada. Väikesed punakasroosad õied paiknevad varte tipus olevates poolkerajates õisikutes. Õitseb üsna pikalt juulist septembrini. Hoolimata oma veelembusele viitavale nimele (pärineb Kanada soistelt  lamminiitudelt) kasvab ta meie aias väga kuival ja päikselisel kohal ja tunneb end seal hästi.

Südajas makleia (Macleaya cordata, allpool fotol) - on esinduslik, tublisti  2 m kõrgune püsik. Tal on omapärased, ümarsüdajad, servadest suurehambulised, sinkjasrohelised, alt valkjad lehed. Õied on pisikesed ja ilma kroonlehtedeta, nende ehteks on valkjaskreemid tolmukad. Õied on koondunud pea poolemeetristesse õhulistesse õisikutesse. Õitseb juulis-augustis. Sarnaselt vesikanepile on temagi nägus mulla pinnast alates. Ta sobib hästi soolotaimeks, tahaplaanile istutamiseks on ta liiga kena.

Püsililled
Püsililled


Südajas makleia armastab päikest ja viljakat mulda, mis ei tohi olla liialt niiske. Aeg-ajalt vajaks täiendavat pealtväetamist. Toestada pole teda tarvis. Soodsates oludes võib ta juurevõsude abil üsna vilkalt laieneda. Siiski on ta vahel arusaamatult kapriisne, meie aias ei ole ta õiget minekut sisse saanud hoolimata soodsana näivast kasvukohast.

Käesolevast ülevaatest jäid välja mitmed väga esinduslikud kõrged püsikud, sest nende istikuid on istikuärides harva saada. Selliste taimede hulka kuuluvad näiteks lursslilled (Cimicifuga sp., allpool fotol 1-ne), vaigulilled (Silphium sp., allpool fotol 2-ne),, ahtalehine punanupp (Sanguisorba tenuifolia, allpool fotol 3-s),), kurekell-ängelhein (Thalictrum aquilegiifolium, allpool fotol 4-s),) jt.

Püsililled
Püsililled
 
A: Jüri Annist, Calmia Istikuäri OÜ, 2009
Artikkel on ilmunud ajakirjas Maakodu.
Portaalist - Kontakt - Reklaam
Inkodu.ee (sisekujundus – sisustus - ehitus - aed) - E-post: info @ inkodu.ee
Kõik õigused kaitstud - inkodu.ee ®. Info kasutamine loata ei ole lubatud!
Facebook Linkedin Instagram Google